Pärast proovi ja koosolekut leidsin ukse tagant Riho. Ta oli käinud kinos. Filmist leidnud enesele idee — abielu ei saavat olla kunagi harmooniline, kui mõlemad partnerid omavad täpselt ühtesid ja samu arusaamu elust — siis ei tulevat iialgi võimalust vaidlemiseks, arutlemiseks.
Ma olin üpris veendunud, et ta kasutab seda ideed esimesel võimalusel Pillele ütlemiseks. Mulle kohati näib, et poisil enesel pole üldse originaalideid. Ainult tal on kehv mälu meeles pidamaks, kust tal need ideed tulevad. Seepärat plagieeribki ta paljusid (elu) ja serveerib ideed enda omade pähe (mängib enesega). Näiteks järgneski pikk jutt sellest, kuidas ta tuli mõttele raamat kirjutada. Ma proovin anda siinkohal meie dialoogi, nii paljukese kui mäletan.
«Tead, ma mõtlesin, et peaks ikka raamatu kirjutama.»
«Muidugi kirjuta!»
«Aga siis ma ei saaks üldse õppida. Ma siis kirjutaksin päevad ja ööd...»
«Aga milles on siis asi? See-eest saad pärast raamatu valmimist korralikult õppida.»
«Jah, selle tüki ma vist ära teengi. Mul on kuldsed käed.»
«Seda ma olen juba kuulnud.»
«Kust kohast?»
«Linna peal räägitakse... Ennast kiitmast ma ei väsi?»
«See ei ole kiitus, see on fakti konstanteerimine.»
«Noh, eks kirjuta siis see raamat.»
«Oi, see saab vast maru nali olema. Ainult et ma ei tea, kas see peaks olema ühe- või mitmeosaline ja kas ma peaks ta avaldama eraldi raamatuna või Loomingu Raamatukogus?»
«Ma arvasin, et enne kirjutatakse valmis ja siis hakatakse alles kirjastamise peale mõtlema...»
«Ma vaatasin, et minust võiks saada kes tahes. Isegi luuletaja. Ma ju ütlen, et mul on kuldsed käed... Ja raamat tuleb vägev! Midagi Balzac'i sarnast... Ehkki ma ei ole seda Balzac'it lugenud...»
Siia vahele kõlas minu naerusoolo, mis kõlas vastu inimtühjas kesklinnas.
«Mis sa naerad?»
«Ei olegi lugenud! Aga ega see polegi tähtis. Nii et oled peaaegu geenius?»
«Mine sa tea, äkki ma olen tõepoolest selle koha pealt geenius. Mõtle, kirjutaks kümmekod luuletust "Noorusele". Ma tahaks näha, mis näo mu klass siis teeb. Muidugi avaldan ma need alles järgmisel aastal.»
«Aga kuidas siis tolle raamatuga jääb?»
«Raamat tuleb ka. Jah, kindlasti. Sa mõtle! Äkki olen ma tõesti geenius! Kas sa kujutad ette, et kõnnid koos tulevase esikirjanikuga, maailma klassikuga, kelle esikteost kahe aasta pärast kõigis maailma keeltes trükitakse ja mida kõik huviga loevad! Siis ma satun Kirjanike Liitu! Ai, see saab vast pull olema. Pille emaga ühes liidus! Kujutad ette? Siis Pille ema räägib Pillele, et Riho astus ka nende liitu ja avaldas menuka raamatu ja siis Pille loeb ja saab infarkti, sest see raamat on kirjutatud temast.»
«Ma ei usu, et kahe aastaga...»
«Sul ei ole lihtsalt fantaasiat! Miks mitte? Ma võin kahe nädalaga selle raamatu valmis kirjutada!»
«Eks kirjuta siis!»
«Aga siis ma pean koolist puuduma. Sul on muidugi vabad käed, aga mina pean koolis käima...»
«Kui sa tõepoolest kahe nädalaga raamatu valmis kirjutad, siis ei loe see puudumine küll midagi. Pärast seda lähed kasvõi Staadioni tänavale ja küsid enesele vabastuse. Ma ei usu, et nad ei kirjuta. Seletad neile ilusasti ära, et kirjutasid selle aja raamatut ja nüüd tunned end väga suurepäraselt...»
«Staadioni tänavale?»
«Ükskõik. Võid ka gastroeneroloogi jutule minna, kui sul on tuttav...»
«Mul on polikliiniku peaarst tuttav. Temalt kavatsem ma ka välja uurida, mis haigusega Pille arsti juures käib. Ta ütles, et käib juba ammu arsti juures... Selle väljaselgitamiseks läheb mul kõige rohkem kaks päeva.»
«Noh, näed, siis jääb sul kirjutamiseks vaid 12 päeva! Ja ma ei usu, et meie tingimustes võidakse kahe aastaga asi avaldada...»
«Küll nad avaldavad. Ja Pille haigus on alles lõpus, nii et enne võin ma algust kirjutada...»
«Mina alustan oma raamatut küll vist lõpust...»
«Sina ei pea seda raamatut enam lugemagi. Või teed omapoolsed täiendused...»
Järgneb...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar