teisipäev, 28. juuni 2011

Traktaat Rihost

Pildil pole Riho. See on illustratsioon
Ta tuli minu juurde hetk enne seda, kui ma kooriproovi pidin minema. Olin just sättimas. Jutt oli vana ja kulunud. Kõigepealt andis ta mulle paar kirja ja palus nende põhjal kirjade kirjutajaid iseloomustada. Kuid mitte kohe. Siis oli ta kaasa toonud oma päeviku. Ta nimetas seda jonnakalt ja teatava uhkusega just nimelt päevikuks ning parandas mind alati, kui ma juhtusin ütlema "vihik" või "kaustik".

Meie eelmisel kohtumisel palusin ma tal hoolega päevikut täita, kuid mitte nii, et ta kirjutaks minule, vaid selliselt, et toob seal välja kõik oma mõtted ja emotsioonid. Kui emnotsioone üldse saabki kirja panna. Muidugi saatis ta mind peahooneni, kus mul proov toimub. Teell jõudis ta mulle palju jutustada.

Kõigepealt see, et ta ei suuda õppida ja mõtleb ainult Pillele. Et koolis ei saavat ta Pillega kohtumist täielikult vältida ning igal kohtumisel näib tüdruk kuidagio väga masendunud olevat. Ilmselt muidugi tema pärast. Just see häiribki mind selle noormehe juures kõige enam — iga vähimagi sündmuse oskab ta iseendaga seostada.

Näiteks ütles ta ükskord, et Pille sõbranna Heli olevat temasse vist armunud, kuna naeratanud talle kuidagi isemoodi. Siir rääkis ta veel oma kavatsustest, mida "suhete klaarimisel" rakendada. Ta oli käinud Pille õe juures. Viimane oli öelnud, et Pille kardab kõige rohkem usaldamatust.

Ma ei osanud Rihole paugupealt midagi tarka vastata. Ütlesin, et ma ei saagi talle midagi soovitada, kuivõrd sel ei ole mõtet. Riho küll usaldav mind, vist isegi rohkem kui ükski teine inimene seni, kuid ta ei pea minust ja minu soovitustest põrmugi lugu. Ja mis mõttega ma siis koostan talle kõikvõimalikke "tegevusprogrammisid" ja "käitumisjuhiseid", kui ta teeb ise täpselt vastupidi või kolmandat moodi.

Küsisin temalt — mis funktsioon mul tema juures tema meelest on. Vastas, et sõbra ja pihiisa funktsioon, et selle inimese funktsioon, kellelt oleks võimalik nõu küsida. Ma ei mäleta täpselt, mismoodi meie jutt edasi veeres, igatahes jõudis see lõpuks sinnamaale, et ma soovitasin tal kogu oma mängimine paberile panna ja raamat kirjutada. Ütlesin seda enda arvates üsna pilkaval toonil.

järgneb...

Kommentaare ei ole: