Mõtlesin siin just ühe mõtte.
Leidsin, et tegelikult on muinasjutud jõulumeestest siiski märksa positiivsema hõnguga kui hirmutamised Jeesuste, Kristuste, Allahhide ja muude pilvetaguste saadikutega.
Miks? No reeglina ei tegele jõulumees karistusaktsioonidega. Näärivana mundri juurde käis küll ka vits. Ikka halbade laste jaoks, kes polnud selgeks õppinud luuletust, ei teadnud peast ükskordühte või olid unutanud oktoobrilapse tõotuse. Jõuluvana põhiline pedagoogiline meetod on salakaval meelitamine. Laps peab elu eest punnitama, et tolle kokakoola-mehikese «heade laste listi» sattuda. Kui olla halb, siis ongi karistus olemas — sind lihtsalt ignoreeritakse. Ja et jõulumehel on mingi diil päkapikkudega, ei tarvitse sellisel puhul ka susside või sokkidega vaeva näha. Eriti nullilähedaseks kaob kommilootus siis, kui sokid juhtuvad veel ka pesemata või auklikud olema. Üks lisariugas on ka siin: hea ja halva vahekorra määravad reeglina lapse vanemad, mitte kokakoolamees ise!
Teine muinasjutt on hirmudel põhinev. Issand karistab, Jeesus ei võta taevariiki, sind saadetakse otsepõrgusse ja muud seesugused koledused.
Igatahes on selles mõttes tubli annus stiimulit filosoofidele näsimiseks. Ja kui selle hirmuvalitseja tigedad tagamõtted on paljastatud, võime edasi liikuda järgmiste meeleolendite juurde...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
16 kommentaari:
Jõuluvanaga on antud võrdluse puhul see probleem, et tolle tegelase reaalsust ei võta tõsiselt ükski täie aru juures viibiv täiskasvanu. Tegu on väikelastele suunatud fiktiivse tegelastega, umbes nagu Lotte või Hello Kitty. Sarnaselt viimatimainitutega on ka jõuluvana kavalasti rakendatud tarbimisvankri ette. Nii on jänkimaal Coca-Cola Company end sisuliselt põlistanud jõuluvana maaletoojana. Kaubanduskeskused meelitavad külastajaid lastele pakke jagavate jõuluvanadega. Siinkohal võiksin muidugi pikalt-laialt jahvatada jõulude kui terviku kaubanduslikust iseloomust, aga see on niigi ilmselge. Eks kõige selle positiivsusega ole nii ja naa. Eetilist probleemi võib näha ka laste teadlikus petmises, pannes neid uskuma, et jõuluvana on päris.
Mis nüüd puutub "teist muinasjuttu Jeesuste, Kristuste, Allahhide ja muude pilvetaguste saadikutega", siis hirmutamine ei ole nonde puhul siiski keskne komponent. Ise olen rohkem kursis kristlusega ja Põrguga hirmutamist küll esineb ja seda on kasutatud ka inimeste usku toomise vahendina, aga sellega liialdamist ei peeta kristlaste seas üldiselt heaks tooniks. Teatud fanaatikud panevad seda "peavoolule" muidugi pahaks, väites, et toimub inimeste uinutamine karmi reaalsuse suhtes ja "päästmata" isikud saadetaksegi igavestesse põrgupiinadesse või hävitatakse sootuks ära. Leebema liini pooldajad usuvad siiski, et Jumalal on mingi nutikas päästeplaan ka "paganate" jaoks, olgugi Jeesuse abiga päästetud saamine kõige kindlam ja meeldivam õndsuse pälvimise moodus.
Igatahes on kaasaegse evangeelse kristluse puhul põrguga hirmutamisest palju olulisem uskupöördumisega kaasnev väidetav isiksuse positiivne muutus ("uuestisündimine"). Minu arusaam on selline, et inimese teadvus ühendatakse "päästmise" järel teatud suure energiaväljaga (egregoriga), mis põhjustabki märkimisväärsed muutused isiksuses ja võib ka kaasa tuua mitmesuguseid huvitavaid ("müstilisi") kogemusi. Positiivne on selle asja juures võimalus saada lahti mitmesugustest pärssivatest asjaoludest, nagu näiteks sõltuvused, hirmud ja psühhosomaatilised vaevused. Nähtavasti on "päästmine" tuhandeid inimesi tõepoolest allakäiguspiraalist päästnud ja ühiskonnale tagasi võitnud. Negatiivne tundub aga "päästetut" ootav enam või vähem jäik usuraamistik, samuti isikupärase, kriitilise mõtlemise allasurumine (tsitaat ühest tuntud kristlikust laulust: "Mu oma mõtted ära kaovad ja armu merre üksnes vaovad“).
Eelneva jutuga ei puudutanud ma üldse nonde eelmainitud tegelaste reaalsust, kuna selle kohta mul kindlad andmed puuduvad. Samas on selge, et Jeesus, Jumal või Allah on reaalsed lisaks lastele ka sadade miljonite täiskasvanud ja üldjoontes igati arukate inimeste jaoks, mis asetab nad siiski veidi teise "kaalukategooriasse" kui jõulumehe.
Minu põgus tänureaktsioon kommentaarile. Esimesel jõudehetkel võtan selle loo süveneda ja miskit aruka vastata, lootuses edasisl diskussioonile.
Kiidan propsist väga põhjaliku seletuse eest, kuid tahaksin lahti seletada mõnd kasutatud väljendit nii, nagu seda mõistab naine vanuses 50+.
Jõulumees on väga REAALNE tegelane. Tal on nägu ja tegu. Pleekinud habemega meesterahvas jagab täiesti reaalseid asju nn kingitusi. Kõik jumalad on kujuteldavad (mehed) ning neile on püstitatud vaid kujusid, joonistatud pilte jne. Inimeste poolt jumalatele omistatud NUTIKAD PÄÄSTEPLAANID pole muud kui nutikad manipuleerimise vahendid. Sigaduste tegemine on lubatud küll, käi vaid armulaual ja pihitoolis, too kirikule andamit ning saad oma õndsuse. Mis on õndsus? Eufooriline seisund, mis paneb ruigama!? Pidev müstiliste kogemuste jada, mis muudab teovõimetuks!? Mina paneksin selle õndsuse otsimise samuti sõltuvuste ritta. Kui inimene ainult tarbib ja ise ühtki tarbimisväärtust ei loo, siis on ta pahatahtlik sõltlane olenemata tarbimistüübist: joodik, narkar, röövel, usuhull jne.
Jeesusele, Jumalale, Allahile inimene vaid omistab reaalseid omadusi. Jõulumeest julgeb kehastada igaüks ja seda sallitakse. Jeesuse, Jumala või Allahhi kostüümi pugejate kohta ma ei riski sallivuse protsenti pakkuda.
Lõpuks tahaksin rõhutada meeste ja naiste maailmanägemuse erinevust. Lollid on need naised, kes tahavad meestega võrdsed olla. Naistel on olemas ülimalt hea füsioloogiline omadus toota aju jaoks keemilist ühendit, mis välistest mõjudest sõltuvusse sattumata maandab pinged ja lahustab stressi. Mehed peavad oma ajutegevuse jaoks aga leidma selle väljastpoolt. Küllap on see seotud inimkonna jätkusuutlikkuse teemaga, et sugutung meestes ei kustuks. Suguihale asenduseks on aegade jooksul saanud jumalate kummardamine, inglite nägemine, hirmu külvamine, vägivallatsemine, käraka joomine, tubaka imemine, narkotsi tarbimine jne.
See meestekeskne maailm on üksjagu kaldu. Eks sellepärast noid maailmalõppusid niiväga taga igatsetaksegi, kuid oma siinse eksistentsi mõistlikumaks toimimiseks ei vaevuta koostööd tegema. Tahetakse iga hinna eest isiklikku võimu ja heaolu.
Võimalik, et taas tuleks puudutada normaalsuse või täiemõistuslikkuse tähenduse küsimusi. Igatahes neis kategooriates, milles mina mõtlen, pole mõeldav uskuda, et usklik inimene on täie mõistuse juures. Minu meelest pole see normaalne, kui inimene delegeerib oma mured või saamatuse mingisugusele väljamõeldud «kõrgemale» jõule. Too siis lahendagu. Vähese haridusega kodanike puhul on see isegi mõistetav.
Pole ma ka kuulnud midagi sellest, et olemas oleks mingisugune eriline Põrgu, ilma et oleks keegi jessuke, kes siis tarviliku selektsiooni korraldab.
Olen küllalti sama meelt ka Kassiga, kes leiab, et nii Taevas kui ka Põrgus oleks põrgulikult igav ning mõlemad oleksid paras piin juhul, kui spekuleerida hetkekski mõttega, et sellised mütilised paigad oleksid olemas.
Kõige toredam on muidugi see, kui inimesed end õnnelikult tunnevad, kui neil on hea olla, kui nad ei muretse millegi pärast. Kui neid teeb õnnelikuks uskumine igasugustesse müstilistesse väljamõeldistesse, siis ei maksa seda neile keelata. Kuid tegelikult on pisut vastuvõetamatu, isegi ahistav see, kui kogu elu rajatakse usuürikutesse kirja pandud udule. Mina isiklikult saan vaikselt hakkama ka ohtraid kirikupühi tähistamata. Tekitaks õige hüpoteesi, et tõenäoselt oleks neid kah-usklikke persoone 75% vähem, kui sedalaadi päevad poleks kalendrites tähistatud punasega ning need oleksid tavapärased tööpäevad.
Kuid egas see pole ainuke totrus, millega selle planeedi elanikud igapäevselt kokku puutuvad.
Eks nüüd ole jutupall jälle sujuvalt minu kätte sokutatud. Teema on intrigeeriv ja väitlushimu suur, kuid pean seda esialgu ohjama, kuna esmaspäevani pole mul ajaraasugi. Veidi siiski lisaksin hagu tulle.
Nii taeva kui põrgu kohta leidub suur hulk erinevaid käsitlusi. Järeldus, et emmas-kummas on igav, näikse eeldavat, et teame täpselt, millised tingimused seal valitsevad. Silmas pidades eelmainitud segadust, aga ka üldlevinud ideed, et taevasse või põrgusse suunduvad meie hinged, mitte ihud, tundub see eeldus samas üpriski kahtlane. (Tõsi, kristlastel on olemas ka piibellik uskumus ihude ülestõusmise kohta, mis mulle isiklikult küll väga jabur tundub.)
Mulle sümpatiseerib kristliku käsitlusega võrreldes märksa enam budistide õpetus hulgast erinevatel tasanditel paiknevatest ajutistest taevastest ja põrgutest, kus hing enne uut kehastumist oma kogutud karma "sisse kasseerib". Samuti väärib tähelepanu katoliiklaste otseselt Piiblile mittetoetuv käsitlus purgatooriumist, kus kõiksugused ihad ja halvad omadused hingest "välja põletatakse", et see võiks edasi liikuda "kõrgematesse sfääridesse" või taaskehastuda.
Samas eks kõik seegi jääb vaid idee / uskumuse / mõttekonstruktsiooni tasandile, kuna veenvad tõendid puuduvad.
Mis puutub usuahistustesse, siis eks elus leidu küllaga ka ilmalikke ahistusi, mis kohati märksa hullemadki on. Asja idee on ilmselt ikka kindlast "eluraamistikust" saadavas kindlustundes. Teatav rituaalne käitumine olla inimesele loomupärane, kuna aitab maailmapilti ja elurütmi stabiliseerida (tekitada tundmust, et elu on kontrolli all) ja seeläbi stressitaset vähendada. Eks sarnane asi kehti ka usu vaimse poole kohta, sõltumata selle usu "usutavusest" keskmise skeptiku jaoks.
Ok, aitab nüüd - tagasi tööle! Aga küllap ma uuel nädalal kommenteerin ka hea kass27 mahlakat teksti.
Suskaksin veel katalüsaatoriks juurde eksfüüsik Enn Kasakult laenatud mõtte, et ka uskumine teaduse võimesse maailma adekvaatselt ära seletada (st teaduslikku maailmapilti) on üks hämmastavalt vägev usaldav uskumus, millele rangelt võttes kuigivõrd õigustust ei leidu.
Ja kõige lõppu üks link ka, mis näikse tõestavat usu kasulikkust: http://forte.delfi.ee/news/teadus/kirikus-kaivatel-inimestel-on-madalam-vererohk.d?id=63767160
Alustan tagumisest otsast. Vererõhust. Minul isiklikult tõuseb vererõhk siis, kui keegi taas usujura ajab. Teisest küljest, miks see vererõhk just tingimata madal peab olema? Kas selleks, et kirikus kui pilvedel hõljuda, poolteadvuseta olekus? Igatahes on see kahtlemata tore link, millisel pole mingit teaduslikku kinnitust.
Kasak pole jumal ega midagi. Tema jaburad väljaütlemised ja antikriitiline maailmakäsitlus tulenevad ehk sünnitustraumast, ei tea. Maamunal on üle 7 miljardi inimese ja igaüks arvab midagi, miks peab just toda Kasakut tsitseerima ette ja taha?
Ühes telesaates (Maire Aunaste omas) ütles üks taat, et kui inimesel pole tänapäeval paranoiasid, siis pole ta normaalne inimene. Jutt oli siis maailmalõpu paranoiast jms. Üks levinumaid paranoiasid bakterite ahistamise kõrval (nood jaotatakse rangelt kahte: kasulikud ja kahjulikud) on hingedesse uskumine.
Väike täpsustus: Kasak on vägagi kriitiline ja tervemõistuslik tegelane. Ei ole küll täheldanud, et ta oleks end kuulutanud miski usu järgijaks või mõne uhhuuvärgi tõesust toonitanuks. Probleem on pigem selles, et oma suures kriitilisuses on ta kritiseerida võtnud ka Püha Lehma isiklikult - teaduse.
Ma ise küll ei täheldanud, et oleksin seda Püha Lehma (kasakut) usupühakuks või -kummardajaks nimetanud. Ma nimetasin teda antikriitikuks.
Keda või mida peaks Kasak siis (teisiti) kritiseerima, et sellest hävitavast määrangust pääseda?
Tore vaidlus on tekkinud. Mulle meeldib. Kodanik Kasaku maailmavaatest ei tea ma midagi. Kui ta on võtnud vaevaks teaduslikku maailmapilti kritiseerida, siis las annab takka. Kogu selle maapealse elu idee lahkamine on aegade algusest peale olnud isaste inimeste võitlus. Emaste keskne tegevus on isaste poolt sigitatud uute maapealsete elanike sigimisvõimeliseks kasvatamine. Millegipärast Taevas ja Põrgu enda tarbeks ise uusi Hingi juurde ei sigita, vaid värbavad noid ikka Maa pealt. Kõik see, mida me igapäevaselt silmaga näha ning käega katsuda ei saa, kerjab muidugi tõestamist ja tõendamist. Ei vaidle vastu, et inimest (ja kõiki teisi elukaid) ümbritsevad igasugu maaalaused ja kosmilised väljad, voolud, kiirgused jme. Inimene ise oma ihuga eraldab soojust, haisumolekule, elektrivälja jne. Ajutegevus on igal ühel suunatud eelkõige enda ihu alalhoidmiseks. Nüüd siis oleneb, millises kliimavöötmes keegi elab. Kas suuri mõtlejaid tegutseb polaaraladel või ekvaatori all? Vist mitte. Kas teadlased elavad pigem parasvöötmes? Vist küll. Kas suured usuideoloogid elavad pigem soojas kliimas? Vist küll. Mulle on jäänud mulje, et teaduslik maailmapilt on emotsioonitum ja vastuvõetavam neile, kes peavad oma ellujäämise nimel vaeva nägema. Idealistlikku eelistavad need, kes lepivad kehva elujärjega või elvad lihtsalt kellegi kulul. Kavalamad laiutavad maailmalõpu ja jumalate tulekuga. Enamasti on idealismus ikka hirmule rajatud. Suured sõnakuulutajad tunnevad end ise siis vägevate valitsejatena ja väidavad, et sõnal on jõud. On tõesti jõud, kuni leidub arulagedaid, kes neid selle eet kiidavad ja mammonaga üle külvavad :D
Natuke tahaks lisada ka sellele madala vererõhu teooriale. Kui teatavale seltskonnale on kirikus istumine mõnus tegevus, siis otseloomulikult mõjub see rahustavalt ja vererõhku madalal tasemel hoidvana. Mina tunnen end sama mõnusalt webxaniga koos jäätist süües, tööl kontorilaua taga tabeleid vormistades, oma voodis vedeledes jne Milleks mulle veel kirik, kus praegusel aastaajal on külm ja rõske?
Ma ei usu, et vererõhu puhul on määrav just kirikus istumine, mida tuleb ette ehk mõni tund nädalas. Pigem kaasneb usklikuks olemisega terve omamoodi elu- ja mõtlemisviis. Mulle on kujunenud mulje, et usklike ringkondades valitsevad teistsugused ja ilmselt keskmistatuna vähem stressi tingivad väärtused ja normid kui mitteusklike seas.
See jutt ei ole mul teps mitte mõeldud usupropagandana. Ise olen ju ka loomult pigem mõistuseinimene ja kole raske on midagi pimesi omaks võtta, ilma et kahtluseuss hinge poeks. Samas tuleb silmas pidada, et Lõplikku Tõde Kõigist Asjadest me selles elus niikuinii välja ei selgita. Tolle asjaolu kiuste on reeglina igaühe sihiks oma elunatuke ära elada võimalikult hästi ja õnnelikult, selmet kannatades, kibestudes ja enneaegu otsa lõppedes.
Nõnda ei saa minu meelest mõistlikul määral avalduvat (meeldivat kollektiivsust soosivat ja mure korral toekat hingepidet pakkuvat) usklikkust väga rumalaks valikuks pidadagi. Eriti just juhul kui inimesele on ka usuandi kingitud.
Kass27 muid teraseid mõtteid loodan kommenteerida järgmisel nädalal, mil ehk rohkem aega on.
Mõistlikku usuandi tervitan minagi. Kuid paraku on minu tutvusringkonnas need kõige usklikumad inimesed alalõpmata teistele kannatusi ja kibestumsit tekitamas.
Käisime hiljuti külas ühel suurel perel, kus palju lapsi ja mõlemad vanemad usklikud. Milliseid tundeid tekitaks Propsisel elamine sellise pere kaheksanda lapsena ja milline maailmapilt võiks sellel lapsel areneda tema täisealiseks saamisel?
Ma ei saaks just väita, et oleksin kasvanud kõrgelt haritud ning harmoonilises peres, kus mu vanemad oleksid läbinud lisaks kasvatusteooria, pedagoogika ja andragoogika kursustele veel ka konfliktidraama või muid rollimängulisi kursusi. Päris kindlasti polnud tegu usklike ega teadusekummardajatega.
Mulle mu "kasvatamatus" meeldib — ma olen saanud valida vabaduse arvata seda, mis õige tundub. Ja õige tundub siiski see, mis paistab. Muidugi lisandub siia ka paras portsjon usku. Näiteks usk sellesse, et meie Päikesesüsteemi keskse kollase kääbustähe läbimõõt ületab 109 korda Maa läbimõõtu. Ma ei pea vajalikuks seda isiklikult üle kontrollida ega omaks selleks vahendeidki.
Polegi nii väga vahet, kas Päikese ja Maa vaheline keskmine kaugus on 1 astronoomiline ühik või mitte. Otseselt see minu elu ega eksistentsi ei häiri.
Ega mind ei häiri ka see, kui me lepiksime kokku, et vesi ei koosnegi molekulidest, vaid kasulikest bakteritest. Aga selline kokkulepe peaks olema teaduslikult põhjendatud.
Teaduse nurgakiviks on faktid ja nende kontrollitavus. Teadus muutub ajas pisitasa, vastavalt sellele, milliseid uusi fakte suudetakse teaduslikku meetodit rakendades tuvastada ja kinnitada.
Teaduse vastandiks on usk. Usku ei saa mõõta faktidega, see rajaneb hirmudel ja lootustel, nn madalaimatel tunnetuskategooriatel. Usku, ja ka uut religiooni, saab konstrueerida. Selleks peab vaid piisavalt sõnaosav olema. Vastandina teadusele on usu nurgakiviks täielik kontrollimatus.
Kui lapsed kasvavad süvausklikes peredes, on nende ainsaks rõõmuks helge lootus issanda õnnistusele või midagi veelgi toredamat. Paraku aga on üsna raske meie merkantiilses maailmas ära elada puhta õnnistusega. Oleks vaja ka tööd teha, midagi osata ning raha teenida, et end ja oma ligemisi ära elatada.
Thesе are in fact fantaѕtіс ideas in about blogging.
You hаѵe touched some nice рοints here.
Anу way keep uρ wrіntіng.
Reѵіеw my website - natural skin lightening
Postita kommentaar