Mõtlesin siin just ühe mõtte.
Leidsin, et tegelikult on muinasjutud jõulumeestest siiski märksa positiivsema hõnguga kui hirmutamised Jeesuste, Kristuste, Allahhide ja muude pilvetaguste saadikutega.
Miks? No reeglina ei tegele jõulumees karistusaktsioonidega. Näärivana mundri juurde käis küll ka vits. Ikka halbade laste jaoks, kes polnud selgeks õppinud luuletust, ei teadnud peast ükskordühte või olid unutanud oktoobrilapse tõotuse. Jõuluvana põhiline pedagoogiline meetod on salakaval meelitamine. Laps peab elu eest punnitama, et tolle kokakoola-mehikese «heade laste listi» sattuda. Kui olla halb, siis ongi karistus olemas — sind lihtsalt ignoreeritakse. Ja et jõulumehel on mingi diil päkapikkudega, ei tarvitse sellisel puhul ka susside või sokkidega vaeva näha. Eriti nullilähedaseks kaob kommilootus siis, kui sokid juhtuvad veel ka pesemata või auklikud olema. Üks lisariugas on ka siin: hea ja halva vahekorra määravad reeglina lapse vanemad, mitte kokakoolamees ise!
Teine muinasjutt on hirmudel põhinev. Issand karistab, Jeesus ei võta taevariiki, sind saadetakse otsepõrgusse ja muud seesugused koledused.
Igatahes on selles mõttes tubli annus stiimulit filosoofidele näsimiseks. Ja kui selle hirmuvalitseja tigedad tagamõtted on paljastatud, võime edasi liikuda järgmiste meeleolendite juurde...
laupäev, 31. detsember 2011
pühapäev, 7. august 2011
Jõulutunne
Oma suure korrastustöö käigus leidsin ühe Juhan Liivi värssidest ajendatud salmikese, mida võib üritada kaasa ümiseda Karl Aderi viisil. Keelatud pole ka enda koostatud viis. Paberile sorgeldatud read on kenasti dateeritud kuupäevaga 2001.12.20.
Siis kui ma olin veel väikene mees,
lummasid näärid ja näärimees.
Siis oli küünal
ja siis oli kuusk,
ei olnud saane, oli vaid suusk.
Siis olin veidike suurem ma mees,
ei uskunud nääre, ei näärimeest.
Ka siis põles küünal
ning seisis vist kuusk,
kuid seda vaid puhul,
kui aastast sai uus.
Nüüd olen ma suurem
ja üht-teist ka jõudnud.
Nüüd tähtsaim aeg aastas on ikka jõulud.
Ei ole nüüd suuski,
ei näärimeest...
nüüd on vaid saan ja jõulumees.
Siis, kui ma veel olin see väikene mees
seisid mul sokid vaid kummiku sees.
Nüüd on mul sokke kõik aknaveer täis,
no näis, kas ka päkapikk külas mul käis.
Mulle meenub, et kirjutasin need värsid mingiks asutuse jõulupeoks. Meeles on ka see, et kas jõulupidu jäi ära või jagati loosipakid niisama laiali, igatahes ettekandele see sünnitis ei tulnudki.
Siis kui ma olin veel väikene mees,
lummasid näärid ja näärimees.
Siis oli küünal
ja siis oli kuusk,
ei olnud saane, oli vaid suusk.
Siis olin veidike suurem ma mees,
ei uskunud nääre, ei näärimeest.
Ka siis põles küünal
ning seisis vist kuusk,
kuid seda vaid puhul,
kui aastast sai uus.
Nüüd olen ma suurem
ja üht-teist ka jõudnud.
Nüüd tähtsaim aeg aastas on ikka jõulud.
Ei ole nüüd suuski,
ei näärimeest...
nüüd on vaid saan ja jõulumees.
Siis, kui ma veel olin see väikene mees
seisid mul sokid vaid kummiku sees.
Nüüd on mul sokke kõik aknaveer täis,
no näis, kas ka päkapikk külas mul käis.
Mulle meenub, et kirjutasin need värsid mingiks asutuse jõulupeoks. Meeles on ka see, et kas jõulupidu jäi ära või jagati loosipakid niisama laiali, igatahes ettekandele see sünnitis ei tulnudki.
teisipäev, 28. juuni 2011
Traktaat Rihost (3)
Siis ta rääkis veel tükk aega sellest, kuidas ta vist geenius on ja kuidas ta peaaegu kõike võib, oskab, suudab. Siis tuli õnneks buss. Ega ma palju kauem poleks vist suutnudki seesugust kelkimist välja kannatada, ehkki võib jääda mulje, et ta hoopis mõnitas mind. Ma olen kaunis veendunud, et ta mõtles kõike seda tõsiselt. Ja selle kinnituseks luban ma peatseid uudiseid, kas ta on oma romaaniga algust teinud. Kui ta muidugi midagi muud välja ei mõtle. Näiteks tekkis mul praegu idee saata talle kiri rea küsimustega, mis oleksid umbes järgnevad.
Kellele see romaan on mõeldud, kui suure huviga seda loetakse, kas sa ise loeksid mõne teise kirjutatud samasugust teost jne. Aga võib-olla küsin seda suuliselt...
Kahjuks on Riho niivürd oma tobedate kinnisideede küüsis, et teda on peaaegu võmatu nendest lahti kiskuda. Ja põhiline on see, et ta on tollest piigast tõepoolest mõneti sisse võetud. Ta armastab üle kõige iseennast ega suuda harjuda sellega, et tal ei lähe korda "alustatud asja lõpule viia", s.o. Pillet enesele saada. Sest peale kuldsete käte on tal omaenese jutu järgi veel ka kuldne omadus — ta ei jätvat ainustki alustatud asja pooleli. Arvatavasti kõik sellest tulenebki.
Tegelikult ei saa eirata fakti, et Riho arengus on toimunud mõningaid märgatavaid kõrvalekaldeid. Kuid noormees ei tule ise selle peale ning seda talle öelda pole vähimatki mõtet, kuna ta seda nagunii ei usuks. Pealegi pole ma talle sedavõrd suur autoriteet, et minu ütlemised midagi oluliselt muudaksid. Aga usaldab ta tõesti. Usun, et kõige kavalam on talle anda mingeid soovitusi analoogiliselt tollele raamatu kirjutamise soovitusele. Umbes et annan idee, tema aga tuleb «ise» selle peale. Siis mina kiidan heaks ja õhutan takka ning tema tegutseb.
Üht ma juba proovisin — soovitasin minna Pille poole siis, kui ka tolle õde Ülle kodus on. Eks näeb, kas see idee jäi tema alateadvusse kui spontaanne mõte. See paistab järgmisel korral. Kui mul oleks vaid pisut rohkem aega! Aega, et saaksin täielikult asjasse pühenduda. Praegune olukord pole aga midagi muud kui vigade tegemine, nende «parandamine» uute vigade tegemise hinnaga jne.
Näiteks läks Riho kord oma uue bioloogia- ja sõjalise õpetaja jutule, paludes temal Pillet jälgida ning vaatlustulemustest teda informeerida. Asi jõudis ka Pille kõrvu. Nüüd parandab Riho enda arvates vigu: 19. novembril oli ta kavatsenud Agu reeturiks tituleerida, kuid nende vestlus piirdus vaid lühikese mõttevahetusega, milles noor õpetaja (minust vaid aasta vanem) soovitas tal olla rohkem enesekriitiline, otsida eneses rohkem vigu, mitte korrata vanu.
«Peab lihtsalt analüüsima end, kuidas sa temaga olid ja käitusid,» oli Agu rääkinud. Riho päevikut lugedes kriipsutasin ma Agu need soovitused alla. Ma olen talle sedasama korduvalt soovitanud, ent näib, et tulutult. Ehkki nii mõneski kohas võib päevikust lugeda — «Ma võtan kõik Illari ettepanekud omaks, kõik 11.» Muuseas pole Pillel mitte vähemad sidemed õpetaja Aguga. Nii et igavene tohuvapohu!
Riho päevikust võib lugeda otse vastupidist tema suulisele jutule. Mulle rääkis ta, et soovib vaid sõpra ja seltsimeest, keda võiks usaldada jne, kuid tegelikkuses kasutav ta iga võimalust, et tütarlast suudelda, et tema nööpe lahti teha ja «rindu muljuda». Kusjuures iga kord kommenteerib ta, et tüdruk nautis seda. Ka siis, kui tüdruk tegelikult ütles «Aitab!» või «vara veel...»
Kas see pole tüüpiline iseendale valetamine? Ja siis kirjutab samas ise veel päevikusse, et «maailitud lilledel lõhna ei ole, sunnitud armastus südamel kole.»
Lugesin tema päevikut ja vihastunsin. Kirjutasin tema päevikusse omalt poolt mitu lehekülge sellest, milliseid mõtteid ta minus esile kutsub...
5. detsembril 1983
Traktaat Rihost (2)
Pärast proovi ja koosolekut leidsin ukse tagant Riho. Ta oli käinud kinos. Filmist leidnud enesele idee — abielu ei saavat olla kunagi harmooniline, kui mõlemad partnerid omavad täpselt ühtesid ja samu arusaamu elust — siis ei tulevat iialgi võimalust vaidlemiseks, arutlemiseks.
Ma olin üpris veendunud, et ta kasutab seda ideed esimesel võimalusel Pillele ütlemiseks. Mulle kohati näib, et poisil enesel pole üldse originaalideid. Ainult tal on kehv mälu meeles pidamaks, kust tal need ideed tulevad. Seepärat plagieeribki ta paljusid (elu) ja serveerib ideed enda omade pähe (mängib enesega). Näiteks järgneski pikk jutt sellest, kuidas ta tuli mõttele raamat kirjutada. Ma proovin anda siinkohal meie dialoogi, nii paljukese kui mäletan.
«Tead, ma mõtlesin, et peaks ikka raamatu kirjutama.»
«Muidugi kirjuta!»
«Aga siis ma ei saaks üldse õppida. Ma siis kirjutaksin päevad ja ööd...»
«Aga milles on siis asi? See-eest saad pärast raamatu valmimist korralikult õppida.»
«Jah, selle tüki ma vist ära teengi. Mul on kuldsed käed.»
«Seda ma olen juba kuulnud.»
«Kust kohast?»
«Linna peal räägitakse... Ennast kiitmast ma ei väsi?»
«See ei ole kiitus, see on fakti konstanteerimine.»
«Noh, eks kirjuta siis see raamat.»
«Oi, see saab vast maru nali olema. Ainult et ma ei tea, kas see peaks olema ühe- või mitmeosaline ja kas ma peaks ta avaldama eraldi raamatuna või Loomingu Raamatukogus?»
«Ma arvasin, et enne kirjutatakse valmis ja siis hakatakse alles kirjastamise peale mõtlema...»
«Ma vaatasin, et minust võiks saada kes tahes. Isegi luuletaja. Ma ju ütlen, et mul on kuldsed käed... Ja raamat tuleb vägev! Midagi Balzac'i sarnast... Ehkki ma ei ole seda Balzac'it lugenud...»
Siia vahele kõlas minu naerusoolo, mis kõlas vastu inimtühjas kesklinnas.
«Mis sa naerad?»
«Ei olegi lugenud! Aga ega see polegi tähtis. Nii et oled peaaegu geenius?»
«Mine sa tea, äkki ma olen tõepoolest selle koha pealt geenius. Mõtle, kirjutaks kümmekod luuletust "Noorusele". Ma tahaks näha, mis näo mu klass siis teeb. Muidugi avaldan ma need alles järgmisel aastal.»
«Aga kuidas siis tolle raamatuga jääb?»
«Raamat tuleb ka. Jah, kindlasti. Sa mõtle! Äkki olen ma tõesti geenius! Kas sa kujutad ette, et kõnnid koos tulevase esikirjanikuga, maailma klassikuga, kelle esikteost kahe aasta pärast kõigis maailma keeltes trükitakse ja mida kõik huviga loevad! Siis ma satun Kirjanike Liitu! Ai, see saab vast pull olema. Pille emaga ühes liidus! Kujutad ette? Siis Pille ema räägib Pillele, et Riho astus ka nende liitu ja avaldas menuka raamatu ja siis Pille loeb ja saab infarkti, sest see raamat on kirjutatud temast.»
«Ma ei usu, et kahe aastaga...»
«Sul ei ole lihtsalt fantaasiat! Miks mitte? Ma võin kahe nädalaga selle raamatu valmis kirjutada!»
«Eks kirjuta siis!»
«Aga siis ma pean koolist puuduma. Sul on muidugi vabad käed, aga mina pean koolis käima...»
«Kui sa tõepoolest kahe nädalaga raamatu valmis kirjutad, siis ei loe see puudumine küll midagi. Pärast seda lähed kasvõi Staadioni tänavale ja küsid enesele vabastuse. Ma ei usu, et nad ei kirjuta. Seletad neile ilusasti ära, et kirjutasid selle aja raamatut ja nüüd tunned end väga suurepäraselt...»
«Staadioni tänavale?»
«Ükskõik. Võid ka gastroeneroloogi jutule minna, kui sul on tuttav...»
«Mul on polikliiniku peaarst tuttav. Temalt kavatsem ma ka välja uurida, mis haigusega Pille arsti juures käib. Ta ütles, et käib juba ammu arsti juures... Selle väljaselgitamiseks läheb mul kõige rohkem kaks päeva.»
«Noh, näed, siis jääb sul kirjutamiseks vaid 12 päeva! Ja ma ei usu, et meie tingimustes võidakse kahe aastaga asi avaldada...»
«Küll nad avaldavad. Ja Pille haigus on alles lõpus, nii et enne võin ma algust kirjutada...»
«Mina alustan oma raamatut küll vist lõpust...»
«Sina ei pea seda raamatut enam lugemagi. Või teed omapoolsed täiendused...»
Järgneb...
Traktaat Rihost
Ta tuli minu juurde hetk enne seda, kui ma kooriproovi pidin minema. Olin just sättimas. Jutt oli vana ja kulunud. Kõigepealt andis ta mulle paar kirja ja palus nende põhjal kirjade kirjutajaid iseloomustada. Kuid mitte kohe. Siis oli ta kaasa toonud oma päeviku. Ta nimetas seda jonnakalt ja teatava uhkusega just nimelt päevikuks ning parandas mind alati, kui ma juhtusin ütlema "vihik" või "kaustik".
Meie eelmisel kohtumisel palusin ma tal hoolega päevikut täita, kuid mitte nii, et ta kirjutaks minule, vaid selliselt, et toob seal välja kõik oma mõtted ja emotsioonid. Kui emnotsioone üldse saabki kirja panna. Muidugi saatis ta mind peahooneni, kus mul proov toimub. Teell jõudis ta mulle palju jutustada.
Kõigepealt see, et ta ei suuda õppida ja mõtleb ainult Pillele. Et koolis ei saavat ta Pillega kohtumist täielikult vältida ning igal kohtumisel näib tüdruk kuidagio väga masendunud olevat. Ilmselt muidugi tema pärast. Just see häiribki mind selle noormehe juures kõige enam — iga vähimagi sündmuse oskab ta iseendaga seostada.
Näiteks ütles ta ükskord, et Pille sõbranna Heli olevat temasse vist armunud, kuna naeratanud talle kuidagi isemoodi. Siir rääkis ta veel oma kavatsustest, mida "suhete klaarimisel" rakendada. Ta oli käinud Pille õe juures. Viimane oli öelnud, et Pille kardab kõige rohkem usaldamatust.
Ma ei osanud Rihole paugupealt midagi tarka vastata. Ütlesin, et ma ei saagi talle midagi soovitada, kuivõrd sel ei ole mõtet. Riho küll usaldav mind, vist isegi rohkem kui ükski teine inimene seni, kuid ta ei pea minust ja minu soovitustest põrmugi lugu. Ja mis mõttega ma siis koostan talle kõikvõimalikke "tegevusprogrammisid" ja "käitumisjuhiseid", kui ta teeb ise täpselt vastupidi või kolmandat moodi.
Küsisin temalt — mis funktsioon mul tema juures tema meelest on. Vastas, et sõbra ja pihiisa funktsioon, et selle inimese funktsioon, kellelt oleks võimalik nõu küsida. Ma ei mäleta täpselt, mismoodi meie jutt edasi veeres, igatahes jõudis see lõpuks sinnamaale, et ma soovitasin tal kogu oma mängimine paberile panna ja raamat kirjutada. Ütlesin seda enda arvates üsna pilkaval toonil.
järgneb...
Tuhnimisest
Kui mõned pakid paberit ikka 30 aastat kuskil hunnikutes vedelevad, olgu siis kastides või mappide vahel, võib aeg-ajalt nostalgilisi leide tulla. Eriti siis, kui minusugune võtab kätte ja hakkab kraamima. Noh, vabatahtlikult ei kraaminukski, aga elamine kippus kitsaks jääma...
Igatahes plaanin nüüd aeg-ajalt mõnev vahvamad leiud avaldada, kasutades ühtlasi juhust, et on puhkus.
neljapäev, 10. märts 2011
Väga pikk juhe
Täna öösel ma hakkasin Bloggeris surfama. Ikka next ja next. Kas meil on nüüd just eestikeelseid blogisid nii hirmus palju rohkem tekkinud või on sätinguid muudetud. Igatahes kui ma mõne aasta eest sarnaselt klõpsisin, sattusin ma heal juhul paarile eestikeelsele. Seekord aga oli enamik neist eestikeelsed. Silma jäi üldine tendents, et valdavalt kirjutavad plikad, neiud, tädid ja mammid ja enamasti kole vigaselt. Düsgraafikute paradiis! Paar inimest oli juurde märkinud, et neil olla need vead suisa taotluslikud. Ma ei tea siis, kas see on kole naljakas või mis? Kummaline, et valdavalt räägitakse meil eesti keelest kui unikaalsest nähtusest maailmast, eestlusest kui muinsuskaitselisest objektist, mida tuleb säilitada või nagu sitta pilpa peal hoida... Vastuoluline lugu.
Seda enam ehmatas mind üks auväärses eas meesterahva jutulõng, mille pealkiri oli «911». Ega ma pikalt ei lugenud. Sissekanded olid määratult eklektilisemad kui minu omad. Positiivne oli vaid see, et taotluslikke vigu polnud. Laused algasid ikka kenasti suure algustähega ning lõppesid punktiga, nagu kord ja kohus.
Kuid mu mõte uitas selle 911 radadele. Mus tekkis 10 aastat pärast katastroofimaigulist terrorirünnakut Maailma Kaubanduskeskusele ja muudele strateegilistele paikadele Ameerika Ühendriikides tolle riigi hädaabi numbrile. Huvitav, kas nad sättisid selle päeva nimelt nii, et seda saaks hiljem ameerikalikult 9/11 märkida?
Siis ma mõtlesin, et meil on ju hädaabinumbriks 112. On ka meil midagi seesugust mõistatuslikku juhtunud? Või juhtumas? Mine sa neid terroriste tea. Ei saa neid kuidagi alahinnata. Huvitav, et ma polnud varem iial selle peale tulnud, et kuupäeva hädaabinumbriga siduda. Holliwoodi arvuka filmitoodangu vahendusel on see number pea tervele maailmale tuttav. Teisalt, kui küsitleti suvalisi inimesi Hispaanias, Portugalis, Itaalias või ka Prantsusmaal, olla selgunud, et paljud neist ei teagi, et 112 on üleeuroopaline hädaabinumber.
Seda võiks eelmist eeskujuks tuua kirjutada «koodina» 11/2 või 1/12 — seega siis kas 2. november, 12. jaanuar või ka 11. veebruar ja 1. detsember. Ameerikalikult või euroopalikult?
Avastasin, et Vikipeediasse on keegi tänuväärne autor kirjutanud toreda kronoloogia pea iga kuupäeva kohta. Seda küll Eesti ja maailma mastaabis, mitte aga Euroopat silmas pidades. Nii et nopi või ise välja... Kuid enne neid noppimisi tasuks meenutada, mis ajast alates Euroopas seesugune hädaabinumber üldse kehtestati.
Üldjoontes loodi see 112 vist aastal 2005. Eesti liitus sellega peaaegu kohe pärast loomist. Kui isegi mitte varem. Igatahes on meie 112 ameerikaliku 911 analoog.
Näiteks 12. jaanuaril 2010 – Haitit tabas 7-magnituudine maavärin, milles hukkus vähemalt 30 000 inimest. Vaevalt seesugust loodusnähtust saab terroristide süüks panna. 2. novembril pärast 2005. aastat midagi märkimisväärset ei juhtunud. Samamoodi pole midagi asjalikku viimase viie-kuue aasta kohta ka ülejäänud kombinatsioonide kohta.
Seda enam ehmatas mind üks auväärses eas meesterahva jutulõng, mille pealkiri oli «911». Ega ma pikalt ei lugenud. Sissekanded olid määratult eklektilisemad kui minu omad. Positiivne oli vaid see, et taotluslikke vigu polnud. Laused algasid ikka kenasti suure algustähega ning lõppesid punktiga, nagu kord ja kohus.
Kuid mu mõte uitas selle 911 radadele. Mus tekkis 10 aastat pärast katastroofimaigulist terrorirünnakut Maailma Kaubanduskeskusele ja muudele strateegilistele paikadele Ameerika Ühendriikides tolle riigi hädaabi numbrile. Huvitav, kas nad sättisid selle päeva nimelt nii, et seda saaks hiljem ameerikalikult 9/11 märkida?
Siis ma mõtlesin, et meil on ju hädaabinumbriks 112. On ka meil midagi seesugust mõistatuslikku juhtunud? Või juhtumas? Mine sa neid terroriste tea. Ei saa neid kuidagi alahinnata. Huvitav, et ma polnud varem iial selle peale tulnud, et kuupäeva hädaabinumbriga siduda. Holliwoodi arvuka filmitoodangu vahendusel on see number pea tervele maailmale tuttav. Teisalt, kui küsitleti suvalisi inimesi Hispaanias, Portugalis, Itaalias või ka Prantsusmaal, olla selgunud, et paljud neist ei teagi, et 112 on üleeuroopaline hädaabinumber.
Seda võiks eelmist eeskujuks tuua kirjutada «koodina» 11/2 või 1/12 — seega siis kas 2. november, 12. jaanuar või ka 11. veebruar ja 1. detsember. Ameerikalikult või euroopalikult?
Avastasin, et Vikipeediasse on keegi tänuväärne autor kirjutanud toreda kronoloogia pea iga kuupäeva kohta. Seda küll Eesti ja maailma mastaabis, mitte aga Euroopat silmas pidades. Nii et nopi või ise välja... Kuid enne neid noppimisi tasuks meenutada, mis ajast alates Euroopas seesugune hädaabinumber üldse kehtestati.
Üldjoontes loodi see 112 vist aastal 2005. Eesti liitus sellega peaaegu kohe pärast loomist. Kui isegi mitte varem. Igatahes on meie 112 ameerikaliku 911 analoog.
Näiteks 12. jaanuaril 2010 – Haitit tabas 7-magnituudine maavärin, milles hukkus vähemalt 30 000 inimest. Vaevalt seesugust loodusnähtust saab terroristide süüks panna. 2. novembril pärast 2005. aastat midagi märkimisväärset ei juhtunud. Samamoodi pole midagi asjalikku viimase viie-kuue aasta kohta ka ülejäänud kombinatsioonide kohta.
esmaspäev, 27. detsember 2010
Prototüüp
Ühel kaunil päeval tulin ma järjekordselt Šreki jõulutrallitamist telerist nähes mõttele, et selle karakteri väljamõtlejad pidid vist küll mind prototüübina silmas pidama. Üldiselt klappisin ma enda meelest päris suures ulatuses nimetatud tegelasega.
Siit järelduvalt tulin mõttele küsida ka mitmeltki teiselt inimeselt, kes enda meelest mind tunnevad, et keda multikategelasist ma neile meenutan. Selgus, et paarile inimesele ei tulnud vähimatki pähe. Samas aga ühe jaoks olin ma korraga 5 tegelase prototüüp. Puudusid vaid tigedad prussakad...
Need kaks kõhetut kuju on tigedad koprad Norbert ja Dagget. Olen ise seda multikat äärmiselt vähe näinud, ja vist vaid paari osa, mistõttu ei oska paralleele leida. Et aga kaks tigedat ja teineteisele sigakeeravat vennakest korraga minu prototüübiks sobisid, kõneleb see vaid mu isiksuse vastuolulisusest.
Homer Simpsoniga on mul samuti teatav hulk sarnasusi, ma selles ei kahtlegi. Inimene, kes mind Homerina näeb, peab mind ilmselt samatöllakaks, samaajulagedaks ja samaveidraks haledaks kujuks.
Veidral moel meenutasin ma samale tuttavale ka Donaldit. Samamoodi naeruväärne tobedik, kellel isegi ta oma vennapojad pidevalt naha üle kõrvade tõmbavad.
Ühe mu tuttava meelest olen ma Diego prototüübiks. Diego oli teada tuntud kaksikagent. Üldsegi mitte rumal, kuid salakaval. Igal juhul äärmiselt huvitav võrdlus.
Ma ei leidnud head pilti vaid kõuts Tomist. Kuid üks mind kaua aega mittenäinud daam võrdles mind just selle kassiga. Taas vihje sellele, et ma lasen end hiirelgi peksta.
Üsna üllatav, kuid äärmiselt põnev oli mu sarnasuste leidmine Vetevanaga (filmist Lendav laev). Kohe meenubki tema lauluke, kus ta kurvalt kurdab, et keegi ei taha temaga tegemist teha...
Kõige sümpaatsem võrdlus tehti aga multikavälise tegelase, kõige suurema sõbra Leopoldiga.
Sarnast küsimustikku tasuks teinegi kord korraldada. Sain enda kohta palju uut ja väärtuslikku teada, eriti aga selle kohta, kuidas keegi arvajaist minust mõtleb.
Siit järelduvalt tulin mõttele küsida ka mitmeltki teiselt inimeselt, kes enda meelest mind tunnevad, et keda multikategelasist ma neile meenutan. Selgus, et paarile inimesele ei tulnud vähimatki pähe. Samas aga ühe jaoks olin ma korraga 5 tegelase prototüüp. Puudusid vaid tigedad prussakad...
Need kaks kõhetut kuju on tigedad koprad Norbert ja Dagget. Olen ise seda multikat äärmiselt vähe näinud, ja vist vaid paari osa, mistõttu ei oska paralleele leida. Et aga kaks tigedat ja teineteisele sigakeeravat vennakest korraga minu prototüübiks sobisid, kõneleb see vaid mu isiksuse vastuolulisusest.
Homer Simpsoniga on mul samuti teatav hulk sarnasusi, ma selles ei kahtlegi. Inimene, kes mind Homerina näeb, peab mind ilmselt samatöllakaks, samaajulagedaks ja samaveidraks haledaks kujuks.
Veidral moel meenutasin ma samale tuttavale ka Donaldit. Samamoodi naeruväärne tobedik, kellel isegi ta oma vennapojad pidevalt naha üle kõrvade tõmbavad.
Ühe mu tuttava meelest olen ma Diego prototüübiks. Diego oli teada tuntud kaksikagent. Üldsegi mitte rumal, kuid salakaval. Igal juhul äärmiselt huvitav võrdlus.
Ma ei leidnud head pilti vaid kõuts Tomist. Kuid üks mind kaua aega mittenäinud daam võrdles mind just selle kassiga. Taas vihje sellele, et ma lasen end hiirelgi peksta.
Üsna üllatav, kuid äärmiselt põnev oli mu sarnasuste leidmine Vetevanaga (filmist Lendav laev). Kohe meenubki tema lauluke, kus ta kurvalt kurdab, et keegi ei taha temaga tegemist teha...
Kõige sümpaatsem võrdlus tehti aga multikavälise tegelase, kõige suurema sõbra Leopoldiga.
Sarnast küsimustikku tasuks teinegi kord korraldada. Sain enda kohta palju uut ja väärtuslikku teada, eriti aga selle kohta, kuidas keegi arvajaist minust mõtleb.
reede, 13. november 2009
Reede, 13
Tänases Eest Päevalehes avaldati teema- ja päevakohane lugu pealkirjaga «Kust on pärit ebausklik hirm 13. reede ees», kus justkui püütakse kummutada selle kuupäeva müstika. Vähemasti pealkirjas.
Paraku kuulutab aga juba juhtkiri, et Levinud uskumuse kohaselt on kolmeteistkümnendale kuupäevale sattunud reedene päev õnnetustoov. Kuigi tegu on ebausuga, leidub hulgaliselt näiteid sel päeval asetleidnud õnnetustest ja hädadest..
Kas sellelaadne Andres Mäe lugu on nüüd siis ebausku külvav või kummutav?
Ma usun, et mul on vastava teema kohta mingi vastuargument juba varasemast ajast kui 1980, paraku ei paikne see mul hetkel käeulatuses.
Mäe kirjutab, et just Juudas olla olnud see 13. jünger, kes Jeesuse reetis. Ma polegi varem täheldanud, et see Piiblilugu on üks vanimaid kirjapandud hierarhiaid ja demokraatia vastu sepitsetud vandenõusid. Ilmselt pärinebki juba tollest ajast Nomenklatuur.
Eesti olla folklorist Mare Kõiva andmetel kinnistunud kolmeteistkümnendale kuupäevale sattunud reedega seotud hirm Eestis XIX sajandi keskel, kui maarahva seas levisid nn. taevakirjad.
Või peaks selle kuupäevaga seostuma neokristliku «Secreti» voolust tulenev idee — saad mida soovid? Ebausklik inimene hakkab ehk seda kuupäeva teadvustades teravdatud tähelepanuga jälgima võimalikke pahasid endeid. Seeläbi aga justkui ootakski midagi halba. Omakorda see ootus aga "tõmbabki" halva ligi?
kolmapäev, 13. mai 2009
Ülemus...
- Tal on õigus
- Tal on alati õigus
- Kui alluvale tundub, et ehk on tal õigus, tuleb talle meelde tuletada punkte 1 ja 2
- Ta ei maga — ta puhkab
- Ta ei söö — ta toitub
- Ta ei joo — ta degusteerib
- Ta ei hiline kunagi — ta vaid viibib sageli
- Ta ei puudu töölt — ta on ameti asjus väljas
- Ta ei loe tööl ajalehti ega ajakirju, ei surfa netis — ta kogub tööks vajalikku materjali ja on eluga kursis
- Ta ei lobise — ta teeb selgitustööd
- Ta ei salatse sekretäriga — ta kasvatab teda
- Kui sisened tema kabinetti oma ideega, väljud sealt tema omaga
- Ta ei karju — ta räägib valjusti, et te teda tähelepanelikult kuulaksite
- Ta ei tee mitte peapesu, vaid kutsub kohvile
- Ülemuse kritiseerimise ja ametiredelil tõusmise vahel on märgata tugevat negatiivset korrelatsiooni
- Ta jääb ka rannas, saunas ja restoranis ülemuseks
- Ta mõtleb kõigi ja kõige eest
Päris kindlasti on võimalik tänapäeval seda ammu kirja pandud loendit jätkata.
Kergelt kaasajastatud täna, 13.05.09
neljapäev, 29. jaanuar 2009
Ootus
Ootus
Oled siin ja mina seal
lähedust lahutab kaugus
sind ootan sa tead
ning tulema pead
kasvõi selleks
et kahvatuks
valgus
Oled siin ja mina seal
sinust heledust minuni kumab
sa tuled ma tean
ainult lootma ma pean
mõte sellest
mind tahtmatult
lummab
pühapäev, 11. jaanuar 2009
Muusikahüpotees
IS 072-7055
Miks inimesed kuulavad muusikat, miks üks muusikapala meeldib rohkem, teine vähem? Sellele küsimusele ei oska vist rahuldavat vastust anda niisama kui armastusegi puhul.
Muusika tunnetamine on tõenäoselt seotud inimese astraaliga. Astraaliks nimetatakse elektronide emisiiooni inimese lähedal. Arvatavasti annavad helilained astraalile mingi impulsi ja see, vastavalt muusikapala iseloomule, tekitab inimeses kujutlusi ja tundeid loova aistingu.
Muusika kuulamiseks on mitmeid mooduseid. Seda võib teha pingsalt kuulates ja liikumatult paigal istudes, ekstaasis hüpates ja kareldes, diskorütmist kaasa haaratuna, rääkimata mitmetest üleminekuvormidest.
Tõenäoselt pole diskomuusika kuulamisel karta astraalprojektsiooni, see võib aga toimuda muusika liikumatul ja segamatul kuulamisel. Erinevate muusikapalade, veel enam, stiilide vastuvõetavus (meeldivus) sõltub inimese karakterist. Üldreeglina on muusika andva iseloomuga.
Inimesed, kes üldiselt on vähe mõjutatavad pahadest meeleoludest, saavad (kasvõi väheke) peaaegu igasugusest muusikast. Inimestel aga, kelle tuju kergesti muutub, kes lasevad endale pahal tujul tekkida, võivad teatud muusikast saada halbu emotsioone, halva tuju.
On olemas ka taseme vahe, siis veel vanuseline vahe (vanematel inimestel on selles suhtes tervikuna madalam tase ja nad ei saa aru kaasaegsest "karjumisest").
13. oktoober 1980
Täienduseks täna
Paraku pole ma seni leidnud dokumenti, kus oli kirjas siin märgitud (korratud) mõtet. Seetõttu lisan selle idee siin lühidalt.
Inimeste muusikamaitset mõjutab kõige enam see muusikaline keskkond, millest ta üles kasvab. Näiteks kandlelugude ja simmanite saatel üles kasvanud põlvkond, diskopõlvkond, räpi ja hiphopi põlvkond.
neljapäev, 8. jaanuar 2009
Elu mõttest (III)
Kui siinkohal mitte rääkida üha süvenevatest ja pöördumatutest haigustest inimkonna seas, peame tema üldiseks tendentsiks pidama meie mõistes arengut, progressi. Instinkt, mis inimesi teiste loomadega ühendab, on eluinstinkt, liigi ja enese alalhoiu instinkt. Ei peeta normaalseks inimest, kes eneselt elu võtab. Ka looduse ees jääks selline inimene teatud mõttes süüdlaseks. Samas jälle on tal selleks täielik õigus.
Aga mis on siis üleüldse inimelu mõte? Arvatavasti siiski liigi säilitamise ja eluvõimaluste parendamine. Esimene funktsioon lasub peamiselt naiste, teine meeste õlgadel (siit ka arusaam, nagu naine polekski sii "päris" inimene).
Ent milline on üksikindiviidi elu mõte? Siinkohal ei maksaks rääkida elu eesmärgist, sest see on esiteks hoopis midagi muud ning teiseks ei mahuks lihtsalt käesoleva lühireferaadi kaante vahele, kui peaksime seda lahkama hakkama.
Kahtlemata on isegi üksiku inimese elu üks mõtteid mõttetus energia muundamises, nagu seda teevad bakterid, ainuraksed, taimed ja nii edasi. Milline kasu on sellest üldsummas? Energia jäävuse seaduse kohaselt pole mingit kasu. Elu on valkkehade eksisteerimise vorm... Elu on eksisteerimise vorm, olemasolu vorm. Elu on olemasolu ja elu on olemas. Näib, et siinkohal on meil jälle lihtsam leppida sellega, et kui on, siis peab, sest nii on meile antud juhul kasulikum ja lihtsam.
Niisiis — oletame, et elu peabki olemas olema. Kuid sellisel juhul ei saa tema mõte olla mõttetuses. Üksikindiviidi tasemelt vaadatuna näib, et enamiku täiskasvanud inimeste täisväärtusliku elu ja olemasolu on vajalik teistele, kuna inimese puhul on tegemist ühiskondliku olevusega.
Ent terve inimkonna tasemelt vaadatuna peame nentima, et siiski on see suuresti mõttetu, sest kasvõi liigi hävitamine ei tooks suuremat kahju kui rikuks veidi ökosüsteemi tasakaalu. Kuid see taastuks peagi. Tõenäoselt oleks mõne putuka- või vetikaliigi hävitamine palju kahjulikum kui inimese hävimine, sest esiteks on inimene elu kõrgeimaks vormiks ning väga paljude ahelate lõpplüliks ning teiseks teeb ta oma eksistentsiga palju rohkem kahju kui ta seda teeks oma kadumisega. Ja kahju ei tee ta kahjuks mitte ainult enesele, vaid kogu loodusele.
Niisiis jõuame lõpuks välja tõeni, et inimene on koguni mingi parasiit. Kuid mis õige parasiit see on, kes enda hävimisele mõtleb. Siin tuleb teravalt ilmsiks see ebainimlik egoism ja looduslik liigi säilitamise instinkt. Siit on inimene püüdnud üle minna uuele inimlikkuse tasemele, mis ei seisne mitte inimlikkuses selle sõna kõige üllamas ja õilsamas tähenduses, vaid kompromissis: inimene püüab säilitada iseend ning ka ümbritsevat loodust. Kuid seda kaugeltki mitte jälle üksikindiviidi tasemel, vaid kahjuks ainult teatud ametialal töötavate inimeste arvelt (kes saavad selle eest raha ja nii edasi), inimkonna tasemel. Pealegi tuleks siinkohal esitada üks "taktitu" küsimus: kas inimene teeb seda (kaitseb loodust jne) looduse või iseenese huvides?
Võib ju tekkida kohe vastuküsimus, et miks ei peakski ta seda tegema enda huvides, kui ta siiski on liik ning omab enesesäilitamise instinkti. Kuid kuhu jääb siis see kurikuulus inimlikkus? Kas seda polegi või ei kuulu konkreetselt see probleem inimlikkuse mõiste alla? Või koguni ongi kogu see inimlikkus silmakirjatsemise sünonüüm?
Inimene on ise endast väga heal arvamisel. Kuid näib, et tegemist ongi ainult palja arvamisega, kuna inimlikkuse puudumine taandaks kõik taas instinktidele. Vabandagu lugeja kirjutise autorile juhul, kui ta on "inimlikkusest" teisiti aru saanud, kui peaks. Ometi ei peaks siinkohal rääkima sellest inimlikkusest, mis on otseselt seotud inimese enda või teise inimesega. Sest sellisel juhul võiksime ju rääkida kasvõi eesellikkusest ning avaldada suuri teoseid eeslite maailmavaatest, kuivõrd neil vaesekestel pole oskust end paberil väljendada.
Niisiis peame siiski jääma selle juurde, et elu on olemasolu vorm, mille mõte pole rohkem ega vähem kui olla. Lihtne plekk-kruus ka on. Kuid temal on mingi mõte — ta on inimese tarvis joomise jaoks. Ent kelle tarvis ja mille jaoks on elu? Arvatavasti Looduse tarvis ja selle jaoks, et oleks huvitavam...
Kuid veel samas vaimus arutledes jõuaksime lõpuks sinnamaani, et Loodus peab olema keegi, sest miski tarvis pole midagi. Miski võib miski juurde kuuluda, näiteks nagu kuulub kaas poti juurde või neutron prootoni juurde, kuid me ei saa öelda, et kaas on poti jaoks — seegi on ikkagi inimese jaoks, kelle jaoks on ka see pott ja nii edasi. Kuid mis (kes) on keegi ning samas Loodus? Jumal? Kurat? Kurat seda teab!
Koostatud kasutades "Lühikest Filosoofia Leksikoni"
juhendaja vanemõpetaja Tõnu Luik.
Elu mõttest (II)
On vähe tõenäone, et keeleteaduste doktor vaevab oma pead mingi maja projekti kallal või siis näitleja mõtleb sellele, mismoodi elektrienergiat efektiivsemalt kokku hoida. Igal inimesel on oma mõtted, oma maailmavaade. Oma "maailmavaade" on ka koeral. Ta ei tea küll midagi rakkudest ega aatomitest, ta ei tea, et Maa on ümmargune, kerajas planeet, ta ei tea isegi seda, et ta hundist on põlvnev, ent ometi mõtleb ta midagi. Selles ei kahtle need inimesed, kellel endl koer on. Sest on ilmne koera unenägemine või kaval käitumine juhul, kui ta midagi soovib ja temale seda ei lubata. Uneks peetakse ju aju iseseisvat mõttetööd, järelikult võib pidada und nägevaid loomi ka mõtlevateks.
Nii nagu olid lood "maailmavaatega", on loomulikult koeral ka koerauni, kus ta tõenäoselt näeb kasside tagaajamist või midagi analoogset. Inimesed, kes kõigele ilmsele vaatamata ei usu, et koerad ning teised kõrgemad loomad võivad mõelda, pole endale arvatavasti püstitanud küsimust — milleks siis neil üldse on suhteliselt suur ja keerukas aju?
Mis puutub teadvusse, siis sellegi kohta ei tohiks me öelda, et inimesel on ja hobusel seda ei ole, vaid peaksime ütlema — meil on, ent hobusel eeldatavasti pole, kuivõrd hobune pole oma loomult ühiskondlik loom (selles suhtes saaks näiteks hundi või šimpansi siia arvata) ja nõnda edasi. Inimene on juba kord võtnud endale kinnisidee, et tema on kõige, kõige, kõige... ega taha kuuldagi sellest, et keegi peale tema võiks ka mõelda või omada teadvust. Mille põhjal aga inimene otsustab, et koer pole kaasteadev oma olemasolust, see on vist tlle eneselegi arusaamatu.
Kuivõrd mõtlemine on tegelikkuse peegeldus, siis mis annab inimesele õiguse otsustada, et koera aju ei peegelda tegelikkust? Me ju ei tea isegi seda, kas kõrgemad loomad omavahel mitte ei "vestle" näiteks mingil palju täiuslikumal tasemel kui artikuleeritud kõne, näiteks telepaatilisel teel. Aga otsuseid langetame me küll.
See kõik käiks valdkonda, mida üks enesest lugupidav inimene müstikaks nimetab. See on analoogiline olukorrale, kui kuulutame kõva häälega, et UFOsid pole, et oleme unikaalsed kõrgestiarenenud olendid ja nõnda edasi, kuna nii on antud juhul lihtsam — meie teadmised ja mõtlemine lihtsalt ei küüniks vastupidist mõistma.
Lugejale ärgu jäägu mulje, et autor võrdvääristab loomadega või koguni alavääristab inimesi loomade suhtes — kaugeltki mitte. Kahtlemata on inimene selles tähenduses kõige, kõige, kõige... kuna ta 1) omab ääretut uudishimu kõige ja kõigi suhtes ning 2) omab võimet ja võimalust teha tööd. Ja peamiselt need omadused ongi inimese teistest kõrgematest elusolenditest nii palju ette viinud. Ent samas ei maksaks unustada, et kõik need arusaamad ja terminid on inimese poolt formuleeritud ja välja mõeldud, et need kõik on vahest isegi suhtelisemad kui hea ja halva tähendus.
Siiski leppigem meie endi dogmaatiliste arusaamadega ning mingem edasi. Ei saa mööda vaadata faktist, et enamus loomi pole siiski intellektuaalsed olendid ning meil tuleb isegi eeltoodud hüpoteesi ja targutusi arvestades loomad kui üldine rühm või "organisatsiooni aste" lugeda stiihilise eluvormi kandjaks. Ja nii jääbki vaatluse alla üksnes inimene, kuivõrd me püüame selgusele jõuda mõistusliku elu mõttes.
Inimene pole mitte üksnes looduslik olend, bioloogiline indiviid. Inimene on oma olemuses ühiskondlike suhete kogusumma. Oma päritolu, anatoomilis-füsioloogiliste iseärasuste ja oma bioloogiliste iseärasuste poolest on ta muidugi seotud loodusega, olles selle kõrgeim produkt. Loodus iseenesest pole aga inimesele andnud ühtegi omadust, mida me nimetame inimlikeks. Mitte ainult teadvust, kõnevõimet, inimlikke emotsioone, vaid isegi püstikäimise võimet ei saa ta sündimisest peale, kuigi kõik vajalikud bioloogilised eeldused pärib ta vanematelt.
kolmapäev, 7. jaanuar 2009
Elu mõttest (I)
Käesoleva referaadi teema võiks pigem olla Mõtteid elu mõttest, kuivõrd siin pole mitte just päris lõplikult antud vastus püstitatud küsimusele. Ja kas seda ongi üldse võimalik? Õigupoolest polegi siin tegemist referaadiga, kuivõrd refereeritud on vaid filosoofialeksikoni. Loomulikult ei pretendeeri käesolev kirjutis mingile avastusele, ent on ilmekaks näiteks ühe teise kursuse bioloogi seniste teadmiste põhjal kujunenud (kujundatud) maailmavaatest. Lähtugem siingi väitest:
Et rääkida elu mõttest, peame eelkõige vastama küsimusele — mis on elu? Termin "elu", nagu mitmed teisedki, on aegade jooksul saanud mitmeid tõlgendusi ja definitsioone. Meie lähtugem Engelsi definitsioonist, kus öeldakse: elu on valkkehade eksisteerimise viis, mille oluliseks momendiks on lakkamatu ainevahetus neid ümbritseva välise loodusega...
Selle termini all mõeldakse sageli ainult elusolendeid, jättes kõrvale isegi taimed, rääkimata ainuraksetest ja bakteritest. Maailma organiseerituse astmed võiksime meile teadaolevalt visandada järgnevalt:
Mõtlen — järelikult olen olemas
Et rääkida elu mõttest, peame eelkõige vastama küsimusele — mis on elu? Termin "elu", nagu mitmed teisedki, on aegade jooksul saanud mitmeid tõlgendusi ja definitsioone. Meie lähtugem Engelsi definitsioonist, kus öeldakse: elu on valkkehade eksisteerimise viis, mille oluliseks momendiks on lakkamatu ainevahetus neid ümbritseva välise loodusega...
Selle termini all mõeldakse sageli ainult elusolendeid, jättes kõrvale isegi taimed, rääkimata ainuraksetest ja bakteritest. Maailma organiseerituse astmed võiksime meile teadaolevalt visandada järgnevalt:
aatom — molekul — rakk — taim — loom — inimene
Et aatom ega molekul iseenest ei vasta eeltoodud elu definitsioonile, langevad nad meie vaatlusest kõrvale. Aatom ja molekul iseenesest veel pole elu kandjaiks. Rakk, taim, loom ja inimene vastavad definitsioonile aga täielikult, olles seega elusad kehad. Siin toodud maailma organiseerituse iga järgnev aste on eelmisest kõrgem, kujutades endast hoopis uut kvaliteeti. Elu kandvad "astmed" võiksime üldjuhul jaotada kahte suurde rühma — mõistuslik ja stiihiline elu. Siin tähendab stiihiline mitte organiseerimatust, vaid loodusjõulist, looduse enese organiseeritut ja juhitut. On ilmne, et kahte esimest järelejäänuist (rakk, taim) ei saa me kuidagi pidada mõistuslikeks olenditeks, kuigi viimase kohta on kirjutatud nende omapärasest "käitumisest".
Aga taimede reageerimist muusikale ei pea me siiski mõistuslikuks, kuivõrd seniste arusaamade kohaselt on sel puhul tegemist kasvõi õhu võnkumise või muu sellisega ja kaugeltki mitte mõistusega.
Niisiis jäävad järele vaid kaks "astet" — loom ja inimene. Esimene neist on väga laia hõlmavusega, kuna loom on samahästi karu kui sipelgas, mammut kui ka meriliilia... Loomad on isegi osa ainurakseist, kuid need me tõstsime rakkude "astmele" ning heitsime vaatlusest kõrvale kui stiihilise elu kandjad. Loomadest võiksime mõistusliku elu kandjaiks lugeda vaid kõrgemaid loomi.
Käesoleva kirjutise autori isiklik arvamus on, et mõtlemisvõimelised (samastame siin mõistuslikkusega) on need kõrgemad loomad, kes partneriga, olgu see siis samast liigist või mõnest teisest kõrgemast, "suhtlemisel" neile silma vaatavad. Esimesel hetkel võib see väide näida naeruväärsena, ent loomulikult ei piisa mõtleva olendi eristamiseks mittemõtlevast ainuüksi sellest. Siin tuleb kahtlemata veel arvestada ajumahtu ning liigi üldist arengutaset.
Näiteks vaatab konn kas inimest või mõnda muud lähenevat objekti tervikuna. Ta näeb seda objektina, potentsiaalse vaenlasena (kui on tegemist temast suurema loomaga). Veelgi enam — ta ei näe selles tähenduses üleüldse liikumatuid objekte. Vastandina sellele vaatavad aga näiteks koer või šimpans alati silma. Korduvalt on sooritatud katseid, tõestamaks näiteks šimpanside algelist mõtlemisvõimet.
Edasi. Inimene vaatab suhtlemisel teise inimesega reeglina silma. Inimene vaatab silma ka koerale või šimpansile. Viimased on oma mõistuslikkuselt inimesele suhteliselt lähedased olendid. Konna või lindu vaadates ei vaata inimene neile silma. Viimased ei tee seda ka ise meie suhtes, nagu eespool nägime. Siit võime järeldada, et mõistuslikkuselt (intellektuaalselt) lähedased olendid saavad parima kontakti pilgu, silmside abil.
Koer, suheldes teise koeraga, vaatab temale silma võrrelduna inimesega sedavõrd vähem, kuivõrd ta saab infot näiteks lõhnade abil. Tõele au andes tuleb meil tunnistada, et koerte lõhnataju on üksi kadestamisväärne ning annab neile tõenäoselt rohkem infot kui inimesele tema silm ja nina kokku. Silma vaatamine pole koertel esmajärgulise tähtsusega ja nad teevad seda inimahvidest harvemini, need omakorda jälle harvemini inimesest.
Seostades käesolevat eelpooltoodud hüpoteesiga, võime nii väita, et inimene on šimpansist mõistuslikum, see omakorda koerast jne. Oleme siin samastanud mõtlemisvõime ja mõistuslikkuse, mis selles tähenduses annavad seda hästi teha.
Ei ole võimatu, et mõni satiirimeelne kriitik (või kriitiline satiirik) teeb siit "järelduse", et kui kohtame tänaval pimedat inimest, olgu ta seda sündimisest saadik, siis on ta samaväärse mõistus(likkus)ega kui näiteks maad tuhniv mutt. Nii see siiski ei ole. Tuleb märkida, et antud hüpotees kehtib eelkõige üldises tähenduses ja alles siis iga üksikindiviidi kohta eraldi, mitte aga vastupidi. Veelgi enam — silma vaatamine näitab siinjuures potentsiaalset mõtlemisvõimet.
reede, 2. jaanuar 2009
Mida nimetada inimlikkuseks?
Alates teadvuse tekkest on inimene end teistest loomadest paremaks pidanud, kui mitte veel enne seda. Praeguse arusaama kohaselt ongi teadvus üks peamisi, mis inimest teistest loomadest eristab ning meie arvates eelistatud olukorda seab.
Kuid eks tegelikkuses ole kõik see vaid üks religioon, jutumärkides muidugi. Sest kuidas võib üks inimolend väita, et näiteks koer ei tea, et ta on koer. Või kui koer tõesti ei teaks, et ta on koer, siis peaks ta ju iga vastutulevat elusolendit omasuguseks pidama. Nüüd te küsite, et kuidas me võime arvata, et ta seda ka ei tee. Aga esiteks sellepärast, et see pole loogiline, teiseks seepärast, et vastasel korral, kui ta peaks kõiki koerteks, avaldaks ta vastavat reaktsiooni ja kolmandaks, kui soovite, on nii mugavam, vähemasti antud kontekstis.
Teine võimalus oleks, et ta ei pea mitte kedagi koeraks. Kuid ka see langeb ära, sest koer tunneb ikkagi koera ära. Kas siis peaksime sellest järeldama, et koer on ka inimene? Jah, koer on sedavõrd inimene, kui ta on koer. Niipalju siis teadvusest.
Niisiis inimene on inimene ja koer on koer. Esimese kohta, õigemini küll tema käsitluse kohta, kuuleme sagedasti öeldavat, et see on inimlik. Inim- sõnast inimene ja liide -lik, mis tähendab kellelegi kuuluvust. Niisiis inimesele kuuluv, inimesele omane. Mis siis on inimesele omane? Errare humanum est. Kas tõesti ainult eksimine? Ja kas üldse eksimine? Ju vist. Sest loomad ei eksi ja kui eksivadki, siis hukkuvad. Või kes seda nende psüühikat ikka nii väga uurinud on või kui ongi, siis peaaegu alati seisukohast, et loom ei mõtle.
Aga inimene mõtleb ja mõtlemine võib olla ekslik — eksimine on inimlik! Milline raudne loogika! Aga kui koer ei mõtle, siis ei saa ta ju ka sellest aru, et inimese mõtlemine on ekslik ehk eksimine on inimlik. Ja kui ta aru ei saa, siis kelle tarvis me üldse karjume, et eksimine on inimlik? Loomulikult enda jaoks. Et end õigustada. Niipalju siis eksimisest.
Kuid mis siis ikkagi on inimlik? Mis on see inimesele omane? Inimene sööb, magab, paljuneb. On see inimlik? Loomulikult mitte! See on küll inimesele omane, kuid mitte ainult. See on omane kõikidele loomadele või vähemasti enamusele. Söömine on loomulik. Magamine ja paljunemine samuti. Loomulik. Aga kuivõrd need on kõigile (või vähemasti enamusele) loomadele üldiselt omased, siis on see ju pigem loomalik. Loom- on nimetav, -lik on liide, mis näitab kellelegi kuuluvust või kellelegi omast. Pealegi sobivad sõnad loomalik ja loomulik ka omavahel ülihästi. Niisiis on kõik loomulik samas ka loomalik.
On loomulik, et inimene kõnnib, kuid on inimlik, et ta käib nimelt tagajalgadele tõusnult. On ülisage nähtus, kui neid kahte mõistet (termi) kasutatakse risti vastupidises tähenduses. Öeldakse ju näiteks, et olen nii laisk, et lausa jube, aga see on ju inimlik. Või siis, et on loomulik, et ta sellele mõttele tuli, kuid see mõte pole inimlik. Kaks viimast lauset on ju jama!
Laiskus pole sugugi inimlik, vaid täiesti loomulik (loomalik) nähtus. Iga normaalne ja endast lugu pidav loom laiskleb oma koopas võ puuoksal, kui tal kõht täis ja muud loomulikud vajadused rahuldatud. Aga inimene on just seesugune loom, kes üksi pole suurt millekski suuteline. Aga selleks, et teistega koos eksisteerida, peab pidevalt midagi tegema, nagu sipelgas.
Kui sellele asjale läheneda muidugi ainult inimese tasandilt, on tegevus täiesti loomulik nähtus, praeguses tähenduses aga tõeliselt inimlik (sipelgalik?). Ja kui tõesti ainult inimese tasandil püsida, on ka teise lause esimene pool õigustatav, teine pool aga välistab selle võimaluse.
Mõtlemine, nagu soovib enamus, pole sugugi loomulik, vaid inimlik. Lähtugem siinkohal jällegi sellest seisukohast, et ainult inimene mõtleb ja nii edasi... Ja mõte iseenesest on inimlik ehk pole loomulik (loomalik). Niipalju siis loomulikkusest ja loomalikkusest.
Kuid võtame luubi alla sellised kahtlase väärtusega nähtused nagu suitsetamine, alkoholi ja narkootikumide tarvitamine või homoseksuaalsus. Kõigepealt suitsetamine. Niisugune haigus (harjumus) on omane tõesti ainult inimesele — järelikult on see inimlik. Kuid vaatame seda protsessi detailsemalt. Suitsetamist nimelt. Miks inimene üldse suitsetab? Algul eeskuju, siis tahtmine näida täismehena, seejärel harjumus ja lõpuks teadlik haigestumine. "Tore" tsükkel, ja seda põlvest põlve. Eeskuju ei ole inimlik, kuna mitte üksnes inimene ei võta liigikaaslaste käitumisest eeskuju. Tarvitseb siin vaid meenutada katseid rottidega või midagi seesugust. Järelikult on eeskuju loomalik (loomadele ja ka inimesele kui loomale omane; loomulik). Tahtmine kellegina näida pole loomadele omane — see on tõepoolest inimlik. Harjumus? Mis üldse on harjumus? Heaolu saabumise soovist ajendatud tingitud tahtmine. Kuid milline loom ei tahaks, et tal oleks mõnusam, parem olla? Niisiis on ka harjumus oma põhiideelt loomalik (loomulik). Mis moel seda tahtmis realiseeritakse — inimene mõistuslikult, loom, olgu siis et instinktiivselt — see pole siinkohal üldse oluline.
Kui tahtmine oleks vastuoluline — näiteks kui inimene tahab endale midagi süstida, et näha, mis temaga juhtub, kusjuures süstimine pole üldse hea, vaid valus — soos pöels muidugi tegemist inimliku tahtmisega.
Ja viimane etapp — teadlik haigestumine, see tähendab, iseenda organismi tervise ohverdamine hetkelise, alatise või alalise heaolu (hea olu) huvides. Ohverdamine on teadlik tegevus ja kaudselt egoistlik. Rõhutagem — kaudselt. See tähendab, et inimene küll teab, et ta suitsetamise tagajärjel haigestub, kuid suitsetab sellegipoolest, sest see on talle harjumuseks.
Kuid siin on üks paradoksaalne seik — inimene ohverdab end iseendale, enda tervise, enda heaolu huvides, kuigi tervis on eelistatult heaolu (loomulik!). See tähendab, et inimene on enda on enda vastu kaudselt egoist. Kas siis altruist või hoopis topeltegoist? Või koguni kolmekordselt, kui arvestada ka suitsetaja kahjulikku mõju teistele? Jah, pigem küll see viimane. See on suitsetamise paradoks.
See, et inimene on teadlik enda haigestumisest ja sellest, ta on egoist ja ka sellest, et ta on teadlik ja nii edasi, sõnaga — teadlik — on inimlik. Ka see on inimlik, et inimene on nõus oma tervisest loobuma loomalikkuse — heaolu — huvides! Sest ükski loom ei hüppaks tulle, kui ta teaks, et see tapab. Me ju jäime selle juurde, et loomad ei tea ega mõtle. Niipalju siis suitsetajatest kui kolmekordsetest egoistidest.
Mis aga puutub alkoholismi, siis on ka see inimlik, kätkedes endas loomalikkust, nagu suitsetaminegi. Ka alkoholi tarbimine algab eeskujudest ja traditsioonidest, jätkub heaoluga ja lõpeb vajadusega, haigusliku vajadusega. Siin, nagu nägime, on eeskuju loomalik, traditsioonid aga inimlikud. Edasi on kõik analoogne. Heaolu on loomalik, kuid selle saavutamine haigestumise hinnaga inimlik ja nõnda edasi.
Narkomaaniaga on asi pisut keerulisem, ehkki, peab ütlema, et ka alkoholism on teatud mõttes narkomaania. Inimeste seas saab narkomaaniagi alguse enamasti huvist. Huvi on loomulik, see tähendab loomalik. Harjumuseks saamise faas jääb siinpuhul peaaegu mängust väljagi, sest narkootiliste ainete järele tekib õige kiiresti vajadus. Vajaduste rahuldamine on aga loomulik (loomalik). Ja arvestama peab veel ka asjaoluga, et narkootilised ained samastavad inimest loomaga selles mõttes, et tal kaob tavaliselt loogilise mõtlemise ja reaalsuse tajumise võime.
Seega pole narkootikumide tarbimises midagi inimlikku. Lisada võib veel ka, et kui loom satub juhuslikult droogile, huvist selle vastu, kas on see on söödav või mitte, muutub temagi õige pea narkomaaniks. Vaje on ainult selles, et inimene teeb algselt tutvust narkootikumidega tavaliselt teadlikult, loom aga juhuslikult. Ja see ongi kogu erinevus.
Mida siis kujutab endast homoseksuaalsus? Nagu mee eespool nägime, on seks loomulik. Mida endast kujutab aga homoseksualism? Ilmne on, et tegemist on sugutungi rahuldamisega, seega loomuliku nähtusega. Jah, selles mõttes küll. Kuid teisest küljest on homoseksualism tingitud just inimese (kõrgemast) psüühikast ja omane ainult inimesele. Seega on homoseksualism täiesti inimlik ning asjaosalised olukorrast teadlikud. Peale selle sobivad ka sõnad homoseksualism ja Homo sapiens. Niipaljukese siis narkomaaniast ja homoseksualismist.
Nagu nägime, pole ükski nimetatud nähtustest lõpuni loomulik ega lõpuni inimlik. Võiks öelda, et need on ebainimlikud, aga samahästi ka ebaloomulikud (ebaloomalikud).
Juttu oli ka niisugusest nähtusest nagu egoism. Kas egoism on inimlik ja mida me üldse võiksime egoismiks nimetada? Kui egoismiks nimetada kõike omakasupüüdlikku, siis võiksime küll hulluks minna, saades aru, kuivõrd lootusetud egoistid me kõik oleme. Sest eks ole ju ka needsamad söömine, magamine ja eksisteerimine üldse kõik omakasupüüdlikud. Kuid ka loomades on egoismi (kui lepime kokku, et kõike loomulikku me egoismiks ei nimeta). Nii näiteks on kaks isahunti täiesti võimelised teineteisele kõrri kargama, et aga püütud jänest endale saada. Püüdjal on jänesele moraalne õigus, sest tema nägi selle saagi tabamisel vaeva, teine aga leiab, et miks peaks too ise kõik üksi nahka panema. Seda arvestades võiksime siin ja edaspidi egoismiks nimetada kõike sellist, mis olendile (egole) toob kasu nii, et see teisele kahjulik on. Ja võimegi kergemalt ohata — magamine ei ole teisele kahjulik, söömine ka mitte, juhul kui nälgijaga oma portsjon pooleks jagada.
Miks on eneseohverdamine kaudselt egoistlik? Seepärast, et, vastavalt inimpsüühikale, kavatseb ta sellest, kellele ta end ohverdab, hiljem kasu saada. Kui aga arvestada, et ohverdamine on kasu teistele, siis see neutraliseeriks egoismi ja me jõuaksime tagasi selleni, et ohverdamine on siiski pigem altruistlik.
Armastus ja sõprus? Kas need on inimlikud, kuivõrd loomad pole seda vähemalt sõnades võimelised väljendama. Ärgem pretendeerigem siinkohal mingile definitsioonile, kuid nentigem fakti, et armastus ja sõprus on üks ja seesama asi (väikeste eranditega) ning kuulub inimpsüühika vigurite hulka. Siinkohal võiks rääkida armastuse-sõpruse auraalteooriast, kuid jäägu ka see siiski oma järge ootama.
Niisiis nägime, et terme "inimlik" ja "loomulik" kasutatakse igapäevases kõnes täiesti vales kohas või koguni vales mõttes.
Kuid eks tegelikkuses ole kõik see vaid üks religioon, jutumärkides muidugi. Sest kuidas võib üks inimolend väita, et näiteks koer ei tea, et ta on koer. Või kui koer tõesti ei teaks, et ta on koer, siis peaks ta ju iga vastutulevat elusolendit omasuguseks pidama. Nüüd te küsite, et kuidas me võime arvata, et ta seda ka ei tee. Aga esiteks sellepärast, et see pole loogiline, teiseks seepärast, et vastasel korral, kui ta peaks kõiki koerteks, avaldaks ta vastavat reaktsiooni ja kolmandaks, kui soovite, on nii mugavam, vähemasti antud kontekstis.
Teine võimalus oleks, et ta ei pea mitte kedagi koeraks. Kuid ka see langeb ära, sest koer tunneb ikkagi koera ära. Kas siis peaksime sellest järeldama, et koer on ka inimene? Jah, koer on sedavõrd inimene, kui ta on koer. Niipalju siis teadvusest.
Niisiis inimene on inimene ja koer on koer. Esimese kohta, õigemini küll tema käsitluse kohta, kuuleme sagedasti öeldavat, et see on inimlik. Inim- sõnast inimene ja liide -lik, mis tähendab kellelegi kuuluvust. Niisiis inimesele kuuluv, inimesele omane. Mis siis on inimesele omane? Errare humanum est. Kas tõesti ainult eksimine? Ja kas üldse eksimine? Ju vist. Sest loomad ei eksi ja kui eksivadki, siis hukkuvad. Või kes seda nende psüühikat ikka nii väga uurinud on või kui ongi, siis peaaegu alati seisukohast, et loom ei mõtle.
Aga inimene mõtleb ja mõtlemine võib olla ekslik — eksimine on inimlik! Milline raudne loogika! Aga kui koer ei mõtle, siis ei saa ta ju ka sellest aru, et inimese mõtlemine on ekslik ehk eksimine on inimlik. Ja kui ta aru ei saa, siis kelle tarvis me üldse karjume, et eksimine on inimlik? Loomulikult enda jaoks. Et end õigustada. Niipalju siis eksimisest.
Kuid mis siis ikkagi on inimlik? Mis on see inimesele omane? Inimene sööb, magab, paljuneb. On see inimlik? Loomulikult mitte! See on küll inimesele omane, kuid mitte ainult. See on omane kõikidele loomadele või vähemasti enamusele. Söömine on loomulik. Magamine ja paljunemine samuti. Loomulik. Aga kuivõrd need on kõigile (või vähemasti enamusele) loomadele üldiselt omased, siis on see ju pigem loomalik. Loom- on nimetav, -lik on liide, mis näitab kellelegi kuuluvust või kellelegi omast. Pealegi sobivad sõnad loomalik ja loomulik ka omavahel ülihästi. Niisiis on kõik loomulik samas ka loomalik.
On loomulik, et inimene kõnnib, kuid on inimlik, et ta käib nimelt tagajalgadele tõusnult. On ülisage nähtus, kui neid kahte mõistet (termi) kasutatakse risti vastupidises tähenduses. Öeldakse ju näiteks, et olen nii laisk, et lausa jube, aga see on ju inimlik. Või siis, et on loomulik, et ta sellele mõttele tuli, kuid see mõte pole inimlik. Kaks viimast lauset on ju jama!
Laiskus pole sugugi inimlik, vaid täiesti loomulik (loomalik) nähtus. Iga normaalne ja endast lugu pidav loom laiskleb oma koopas võ puuoksal, kui tal kõht täis ja muud loomulikud vajadused rahuldatud. Aga inimene on just seesugune loom, kes üksi pole suurt millekski suuteline. Aga selleks, et teistega koos eksisteerida, peab pidevalt midagi tegema, nagu sipelgas.
Kui sellele asjale läheneda muidugi ainult inimese tasandilt, on tegevus täiesti loomulik nähtus, praeguses tähenduses aga tõeliselt inimlik (sipelgalik?). Ja kui tõesti ainult inimese tasandil püsida, on ka teise lause esimene pool õigustatav, teine pool aga välistab selle võimaluse.
Mõtlemine, nagu soovib enamus, pole sugugi loomulik, vaid inimlik. Lähtugem siinkohal jällegi sellest seisukohast, et ainult inimene mõtleb ja nii edasi... Ja mõte iseenesest on inimlik ehk pole loomulik (loomalik). Niipalju siis loomulikkusest ja loomalikkusest.
Kuid võtame luubi alla sellised kahtlase väärtusega nähtused nagu suitsetamine, alkoholi ja narkootikumide tarvitamine või homoseksuaalsus. Kõigepealt suitsetamine. Niisugune haigus (harjumus) on omane tõesti ainult inimesele — järelikult on see inimlik. Kuid vaatame seda protsessi detailsemalt. Suitsetamist nimelt. Miks inimene üldse suitsetab? Algul eeskuju, siis tahtmine näida täismehena, seejärel harjumus ja lõpuks teadlik haigestumine. "Tore" tsükkel, ja seda põlvest põlve. Eeskuju ei ole inimlik, kuna mitte üksnes inimene ei võta liigikaaslaste käitumisest eeskuju. Tarvitseb siin vaid meenutada katseid rottidega või midagi seesugust. Järelikult on eeskuju loomalik (loomadele ja ka inimesele kui loomale omane; loomulik). Tahtmine kellegina näida pole loomadele omane — see on tõepoolest inimlik. Harjumus? Mis üldse on harjumus? Heaolu saabumise soovist ajendatud tingitud tahtmine. Kuid milline loom ei tahaks, et tal oleks mõnusam, parem olla? Niisiis on ka harjumus oma põhiideelt loomalik (loomulik). Mis moel seda tahtmis realiseeritakse — inimene mõistuslikult, loom, olgu siis et instinktiivselt — see pole siinkohal üldse oluline.
Kui tahtmine oleks vastuoluline — näiteks kui inimene tahab endale midagi süstida, et näha, mis temaga juhtub, kusjuures süstimine pole üldse hea, vaid valus — soos pöels muidugi tegemist inimliku tahtmisega.
Ja viimane etapp — teadlik haigestumine, see tähendab, iseenda organismi tervise ohverdamine hetkelise, alatise või alalise heaolu (hea olu) huvides. Ohverdamine on teadlik tegevus ja kaudselt egoistlik. Rõhutagem — kaudselt. See tähendab, et inimene küll teab, et ta suitsetamise tagajärjel haigestub, kuid suitsetab sellegipoolest, sest see on talle harjumuseks.
Kuid siin on üks paradoksaalne seik — inimene ohverdab end iseendale, enda tervise, enda heaolu huvides, kuigi tervis on eelistatult heaolu (loomulik!). See tähendab, et inimene on enda on enda vastu kaudselt egoist. Kas siis altruist või hoopis topeltegoist? Või koguni kolmekordselt, kui arvestada ka suitsetaja kahjulikku mõju teistele? Jah, pigem küll see viimane. See on suitsetamise paradoks.
See, et inimene on teadlik enda haigestumisest ja sellest, ta on egoist ja ka sellest, et ta on teadlik ja nii edasi, sõnaga — teadlik — on inimlik. Ka see on inimlik, et inimene on nõus oma tervisest loobuma loomalikkuse — heaolu — huvides! Sest ükski loom ei hüppaks tulle, kui ta teaks, et see tapab. Me ju jäime selle juurde, et loomad ei tea ega mõtle. Niipalju siis suitsetajatest kui kolmekordsetest egoistidest.
Mis aga puutub alkoholismi, siis on ka see inimlik, kätkedes endas loomalikkust, nagu suitsetaminegi. Ka alkoholi tarbimine algab eeskujudest ja traditsioonidest, jätkub heaoluga ja lõpeb vajadusega, haigusliku vajadusega. Siin, nagu nägime, on eeskuju loomalik, traditsioonid aga inimlikud. Edasi on kõik analoogne. Heaolu on loomalik, kuid selle saavutamine haigestumise hinnaga inimlik ja nõnda edasi.
Narkomaaniaga on asi pisut keerulisem, ehkki, peab ütlema, et ka alkoholism on teatud mõttes narkomaania. Inimeste seas saab narkomaaniagi alguse enamasti huvist. Huvi on loomulik, see tähendab loomalik. Harjumuseks saamise faas jääb siinpuhul peaaegu mängust väljagi, sest narkootiliste ainete järele tekib õige kiiresti vajadus. Vajaduste rahuldamine on aga loomulik (loomalik). Ja arvestama peab veel ka asjaoluga, et narkootilised ained samastavad inimest loomaga selles mõttes, et tal kaob tavaliselt loogilise mõtlemise ja reaalsuse tajumise võime.
Seega pole narkootikumide tarbimises midagi inimlikku. Lisada võib veel ka, et kui loom satub juhuslikult droogile, huvist selle vastu, kas on see on söödav või mitte, muutub temagi õige pea narkomaaniks. Vaje on ainult selles, et inimene teeb algselt tutvust narkootikumidega tavaliselt teadlikult, loom aga juhuslikult. Ja see ongi kogu erinevus.
Mida siis kujutab endast homoseksuaalsus? Nagu mee eespool nägime, on seks loomulik. Mida endast kujutab aga homoseksualism? Ilmne on, et tegemist on sugutungi rahuldamisega, seega loomuliku nähtusega. Jah, selles mõttes küll. Kuid teisest küljest on homoseksualism tingitud just inimese (kõrgemast) psüühikast ja omane ainult inimesele. Seega on homoseksualism täiesti inimlik ning asjaosalised olukorrast teadlikud. Peale selle sobivad ka sõnad homoseksualism ja Homo sapiens. Niipaljukese siis narkomaaniast ja homoseksualismist.
Nagu nägime, pole ükski nimetatud nähtustest lõpuni loomulik ega lõpuni inimlik. Võiks öelda, et need on ebainimlikud, aga samahästi ka ebaloomulikud (ebaloomalikud).
Juttu oli ka niisugusest nähtusest nagu egoism. Kas egoism on inimlik ja mida me üldse võiksime egoismiks nimetada? Kui egoismiks nimetada kõike omakasupüüdlikku, siis võiksime küll hulluks minna, saades aru, kuivõrd lootusetud egoistid me kõik oleme. Sest eks ole ju ka needsamad söömine, magamine ja eksisteerimine üldse kõik omakasupüüdlikud. Kuid ka loomades on egoismi (kui lepime kokku, et kõike loomulikku me egoismiks ei nimeta). Nii näiteks on kaks isahunti täiesti võimelised teineteisele kõrri kargama, et aga püütud jänest endale saada. Püüdjal on jänesele moraalne õigus, sest tema nägi selle saagi tabamisel vaeva, teine aga leiab, et miks peaks too ise kõik üksi nahka panema. Seda arvestades võiksime siin ja edaspidi egoismiks nimetada kõike sellist, mis olendile (egole) toob kasu nii, et see teisele kahjulik on. Ja võimegi kergemalt ohata — magamine ei ole teisele kahjulik, söömine ka mitte, juhul kui nälgijaga oma portsjon pooleks jagada.
Miks on eneseohverdamine kaudselt egoistlik? Seepärast, et, vastavalt inimpsüühikale, kavatseb ta sellest, kellele ta end ohverdab, hiljem kasu saada. Kui aga arvestada, et ohverdamine on kasu teistele, siis see neutraliseeriks egoismi ja me jõuaksime tagasi selleni, et ohverdamine on siiski pigem altruistlik.
Armastus ja sõprus? Kas need on inimlikud, kuivõrd loomad pole seda vähemalt sõnades võimelised väljendama. Ärgem pretendeerigem siinkohal mingile definitsioonile, kuid nentigem fakti, et armastus ja sõprus on üks ja seesama asi (väikeste eranditega) ning kuulub inimpsüühika vigurite hulka. Siinkohal võiks rääkida armastuse-sõpruse auraalteooriast, kuid jäägu ka see siiski oma järge ootama.
Niisiis nägime, et terme "inimlik" ja "loomulik" kasutatakse igapäevases kõnes täiesti vales kohas või koguni vales mõttes.
Mustand 811211
Üks uni
Peale muu nägin unes, kuidas sisenesime mingi grupiga kusagile kirikmuuseumi. Giid näitas meile seal ühte väga vana surnut. Inimene ise oli noor, aga surnud oli ta ammu. Ta polnud kõdunenud tänu mingile paisele põlvest pisut allpool, vasakul jalal. Giid ütles, et ta on praeguseni veel isegi hinge säilitanud. Kui me ei uskunud, silitas giid naisterahva paiset. Selle peale ta tõusis ja muutus ilusaks, so polnud enam kõdunemisjälgi. Ta hakkas ruumis ringi kõndima, silmad lahti, ja meiega kõnelema. Kui ta minuni jõudis, küsisin, kas ta näeb mind. Ta vastas, et näeb ainult astraalkehasid ja on olemas ainult heade inimeste jaoks.
Siis sattus meie peale mingi grupp kas turiste või muuseumi omanikke, kes tahtsid meid selle loo eest kinni võtta. Ja arvatavasti ka Naist. Naine ütles, et tahab meiega kaasa tulla. Ma ütlesin, et ta on hirmus kole klaaskirstus, mis oli veel ka pisike, ning ta otsustas tulla sellisena, nagu ta parasjagu mu ees seisis.
Me põgenesime. Olime saavutanud läbi metsa minnes suure edumaa. Saime hääletada ühele sõiduautole, mida Naine nimetas umbes kiirkulguriks. Autot nähtavasti tema jaoks ei eksisteerinud. Kui me olime metsaservani sõitnud, läksime läbi metsa jalgsi. Vastu tuli lage ala, mille keskel oli teerada. Kui teeni jõudsime, sõitis seal üks külgkorviga mootorratas. Ma arvasin, et see on meie jälitaja, aga me läksime siiski edasi. Kui teeni jõudsime ja mootorratas oli meist juba möödunud, oli asi selge — mootorratta järel lohises kaks peenikest niiti — see oli silmus. Kaugemalt lähenes sama auto, seekord juba reisijateks meie jälitajad (ka roolis).
Teisel pool kruusateed oli mets, mis laskus sügavamale orgu. Läksime üle tee ja Naine muutis nööri okastraadiks. Auto sõitis selle otsa kummid katki. Olime juba all orus, kui vastu tuli liiga madal ja vesine koht, kust oli raske üle saada. Põgenejad hakkasid järgi jõudma.
Ronisime koos Naisega, kellega olime kui üks hing, jääpangale, kuid meid taheti juba kinni võtta. Üks jälitajatest kukkus jääpankade vahele vette ja Me surusime teda jalaga vee alla, ent see ei uppunud. Nüüd muutusime Me pruunideks kuivanud lepalehtedeks ja lasime end tuulel kanda. Liikusin Naisega kogu aeg kaasa, olles samas justkui kõrvaltvaatajaks. Aga jälitajad tavasid asja ära ja püüdsid Meist osa kinni.
Liikusime orgu mööda üles ja tahtsime mootorrattaga põgeneda. Kuid üleval teel oli osa jälitajaist. Meil tuli veel paaril korral lehtedeks muutuda. Lõpuks muutusime väikeseks lehetombuks ja liuglesime alla orgu, teiselepoole vett.
Olime pääsenud. Seal kõndisime juba mõlemad omal jalal mingi talumajani. Naine hakkas köögis askeldama...
6755 > Järgmisel päeval oli üldiselt palju ebaõnnestumisi ja asjatut ootamist. Sain NLKP ajaloo töö "2", matemaatika õppimine ei õnnestunud, mistõttu 6756 läks ka matemaatika töö halvasti.
Siis sattus meie peale mingi grupp kas turiste või muuseumi omanikke, kes tahtsid meid selle loo eest kinni võtta. Ja arvatavasti ka Naist. Naine ütles, et tahab meiega kaasa tulla. Ma ütlesin, et ta on hirmus kole klaaskirstus, mis oli veel ka pisike, ning ta otsustas tulla sellisena, nagu ta parasjagu mu ees seisis.
Me põgenesime. Olime saavutanud läbi metsa minnes suure edumaa. Saime hääletada ühele sõiduautole, mida Naine nimetas umbes kiirkulguriks. Autot nähtavasti tema jaoks ei eksisteerinud. Kui me olime metsaservani sõitnud, läksime läbi metsa jalgsi. Vastu tuli lage ala, mille keskel oli teerada. Kui teeni jõudsime, sõitis seal üks külgkorviga mootorratas. Ma arvasin, et see on meie jälitaja, aga me läksime siiski edasi. Kui teeni jõudsime ja mootorratas oli meist juba möödunud, oli asi selge — mootorratta järel lohises kaks peenikest niiti — see oli silmus. Kaugemalt lähenes sama auto, seekord juba reisijateks meie jälitajad (ka roolis).
Teisel pool kruusateed oli mets, mis laskus sügavamale orgu. Läksime üle tee ja Naine muutis nööri okastraadiks. Auto sõitis selle otsa kummid katki. Olime juba all orus, kui vastu tuli liiga madal ja vesine koht, kust oli raske üle saada. Põgenejad hakkasid järgi jõudma.
Ronisime koos Naisega, kellega olime kui üks hing, jääpangale, kuid meid taheti juba kinni võtta. Üks jälitajatest kukkus jääpankade vahele vette ja Me surusime teda jalaga vee alla, ent see ei uppunud. Nüüd muutusime Me pruunideks kuivanud lepalehtedeks ja lasime end tuulel kanda. Liikusin Naisega kogu aeg kaasa, olles samas justkui kõrvaltvaatajaks. Aga jälitajad tavasid asja ära ja püüdsid Meist osa kinni.
Liikusime orgu mööda üles ja tahtsime mootorrattaga põgeneda. Kuid üleval teel oli osa jälitajaist. Meil tuli veel paaril korral lehtedeks muutuda. Lõpuks muutusime väikeseks lehetombuks ja liuglesime alla orgu, teiselepoole vett.
Olime pääsenud. Seal kõndisime juba mõlemad omal jalal mingi talumajani. Naine hakkas köögis askeldama...
Uni 6754/6755
6755 > Järgmisel päeval oli üldiselt palju ebaõnnestumisi ja asjatut ootamist. Sain NLKP ajaloo töö "2", matemaatika õppimine ei õnnestunud, mistõttu 6756 läks ka matemaatika töö halvasti.
neljapäev, 1. jaanuar 2009
Tasandid
Idee arendamiseks 820320
Nimetagem tasanditeks erinevaid kõnes (kirjavahetuses jm) esinevaid mõistete lähendusi. Väga sage on nähtus, kui vestluses, olgu see siis suuline või kirjalik, räägib üks inimene aiast, teine aiaaugust. Ühendagem need aia-aiaaugu süsteemid ühtsesse tasandite kategooriasse (A-kat). Niisugusel puhul, kui tegemist pole just mitte mõistukõnega (st mõisteteta, termideta kõnega), räägib üks asjaosaline teisele risti vastu või tema poolt, rääkides tegelikkuses hoopiski teisest asjast. Näiteks on sisuliselt täiesti eri asjad, kas rääkida Malle võluvusest tema iseloomu või karakterit silmas pidades (need on muideks täiesti ise asjad!).
Näitena ei saa tuua karakteri ja puhtusearmastuse võrdlust, kuivõrd selline möödarääkimine käiks juba teise kategooria alla. A-kategooria näitena saame aga tuua Malle kodu. Kui kõnelejad eelnevalt kokku ei lepi (mis sageli just juhtubki), siis võib üks rääkida, et talle meeldib Malle kodu väga, pidades ise sellega silmas asjaolu, et Malle korteri aknad on suunatud lõunasse, samas kui teine kiidab (resp. laidab) seda kodu, lähtudes korteri puhtusest või vaipade rohkusest põrandal.
B-kategooria alla võiks ühendada sellised vestlused, mis (eriti vaidluste puhul) kanduvad ühest tasandist teise. Näiteks rääkides Elu mõttest ei peaks me vastama mõttetuse tasandil (mis oleks lõpptasand), kuna tahtsime rääkida just nimelt mõttest.
Vaidluste puhul võib sageli jälgida taustsüsteemide vahetumist ja on paha, kui vestlejad ei suuda antud tasandiga kaasas käia või, mis veelgi hullem, ei saa vahetusest arugi. Näiteks ütleb Juta Jaanile, et ta ei saa täna välja tulla, kuna on kinni. Homme on tähtis ettekanne. Jaan, tõustes järgmisele tasandile, vastab, et aega tuleb leida... kellel meist siis aega on... Kui sa mind armastad, siis tuled täna minuga kontserdile. Juta vastab, et elu tuleb osata korraldada ja et kontserte tuleb veelgi. Jaan seepeale leiab, et elu ei pea midagi korraldama — kõik tuleb iseenesest.
Juta: Eks ta ole vist saatusega ette määratud.
Jaan: Elul pole üldse mingit mõtet... ja nii edasi.
Vabandatagu see absurdne "kuramaaž", kuid loodetavasti selgitas see pisut, mida mõeldakse B-kategooria möödarääkivuste all.
Järgmine, C-kategooria oleks kahe mõttemaailma väljendite segiajamine. Neid on G. Naan nimetanud vastavalt tunnetuslikuks ja emotsionaalseks mõtlemiseks. Nii näiteks räägib üks asjaosaline, et talle meeldib istuda toas, kus kõik tuled põlevad. Teine asjaosaline samas leiab, et see oleks puhas raiskamine, pidades seejuures silmas neid tonne võipakke, mida kustutatud tulede arvelt saaks toota ja neid tonne kivisütt, mis seetõttu kaevandamata jääks ning neid hektareid maid, mis siis üles kaevandamata jääks. Sellise kahe mõttemaailma vahelised lahkarvamused viivad sagedaste konfliktideni. Gustav Naan märkis muideks täiesti õigesti, et maailma on võimalik ehk ainult siis päästa, kui moest läheb emotsionaalne mõtlemine ning asendub primaarse, tunnetusliku, võiks öelda gnoseoloogilise — (IL märkus) — mõtlemisega.
Sõprus
IS 014-6878
Sõprust on nimetatud tiibadeta armastuseks.
Sõprus on kahe samast soost inimese vaheline armastus. Siin on oluline seda eristada seksuaalsest kiindumusest (mis viiks otsejejoones homoseksualismini), mis on tegeliku armastuse (IS 013-6770) osa.
Niisiis on sõprus seksivaba armastus kahe inimese vahel. Peale armastuse omab sõprus veel terve rea tingimusi, alustades usaldusest ja lõpetades vastastikuse abistamisega. Sõber on valmis end teise sõbra heaks ohverdama.
Inimene võib omada paljusid sõpru, kuid sellisel puhul ei tohi rikkuda usalduse printsiipi, mis kehtib samal ajal mõlema sõbra suhtes. See tähendab, et A-l pole mingit moraalset ega faktilist õigust avaldada oma sõbra B usaldatud informatsiooni oma sõbrale C.
Sõprus mehe ja naise vahel peab olema vaid platooniline, kuna üks sõpruse peatingimusi on armastus. Kui erinevast soost inimesed teineteist tõeliselt vajavad ja platooniliselt armastavad, võib erandjuhul rääkida sõprusest. Normaaljuhtudel taandub eri soost inimeste vaheline sõprus sooinstinktile, kus seda ei saa enam pidada sõpruseks, vaid tunnetusarmastuseks.
kolmapäev, 31. detsember 2008
Üksindus
Oli öö kuid taevas polnud tähti oli mõte kuid ei leidnud sõnu veel hiljuti nii paljutki mus nähti ja minu lähedusest tunti mõnu Mind unustuse sirmi taha jäeti või olen ise sinna varjunud ja seega minu kollektiivsust pöeti sest polnud üksinduses harjunud Aeg läheb ja tagasi ei vaata pikk sirge tee on tema taldu puutunud ka mina läksin tookord teda saatma ning olen nüüdseks sootuks muutunud Vaid üksindust ma enda ümber tunnistan ja sõprusesse vist ei enam usu ma enda elulugu kuulususega kaunistan ent pole kellelegi sellest olnud kasu On öö kuid taevas pole tähti on mõte kuid ei ole sõnu üks pilk mind selles üksinduses nägi ja mina tundsin sellest pilgust mõnu |
Tellimine:
Postitused (Atom)
