Ootus

Ootus

Oled siin ja mina seal
lähedust lahutab kaugus
sind ootan sa tead
ning tulema pead
kasvõi selleks
              et kahvatuks
                           valgus

Oled siin ja mina seal
sinust heledust minuni kumab
sa tuled ma tean
ainult lootma ma pean
mõte sellest
              mind tahtmatult
                           lummab

Muusikahüpotees

IS 072-7055

Miks inimesed kuulavad muusikat, miks üks muusikapala meeldib rohkem, teine vähem? Sellele küsimusele ei oska vist rahuldavat vastust anda niisama kui armastusegi puhul.

Muusika tunnetamine on tõenäoselt seotud inimese astraaliga. Astraaliks nimetatakse elektronide emisiiooni inimese lähedal. Arvatavasti annavad helilained astraalile mingi impulsi ja see, vastavalt muusikapala iseloomule, tekitab inimeses kujutlusi ja tundeid loova aistingu.

Muusika kuulamiseks on mitmeid mooduseid. Seda võib teha pingsalt kuulates ja liikumatult paigal istudes, ekstaasis hüpates ja kareldes, diskorütmist kaasa haaratuna, rääkimata mitmetest üleminekuvormidest.

Tõenäoselt pole diskomuusika kuulamisel karta astraalprojektsiooni, see võib aga toimuda muusika liikumatul ja segamatul kuulamisel. Erinevate muusikapalade, veel enam, stiilide vastuvõetavus (meeldivus) sõltub inimese karakterist. Üldreeglina on muusika andva iseloomuga.

Inimesed, kes üldiselt on vähe mõjutatavad pahadest meeleoludest, saavad (kasvõi väheke) peaaegu igasugusest muusikast. Inimestel aga, kelle tuju kergesti muutub, kes lasevad endale pahal tujul tekkida, võivad teatud muusikast saada halbu emotsioone, halva tuju.

On olemas ka taseme vahe, siis veel vanuseline vahe (vanematel inimestel on selles suhtes tervikuna madalam tase ja nad ei saa aru kaasaegsest "karjumisest").

13. oktoober 1980

Täienduseks täna

Paraku pole ma seni leidnud dokumenti, kus oli kirjas siin märgitud (korratud) mõtet. Seetõttu lisan selle idee siin lühidalt.

Inimeste muusikamaitset mõjutab kõige enam see muusikaline keskkond, millest ta üles kasvab. Näiteks kandlelugude ja simmanite saatel üles kasvanud põlvkond, diskopõlvkond, räpi ja hiphopi põlvkond.

Sõprus

IS 014-6878

Sõprust on nimetatud tiibadeta armastuseks.

Sõprus on kahe samast soost inimese vaheline armastus. Siin on oluline seda eristada seksuaalsest kiindumusest (mis viiks otsejejoones homoseksualismini), mis on tegeliku armastuse (IS 013-6770) osa.

Niisiis on sõprus seksivaba armastus kahe inimese vahel. Peale armastuse omab sõprus veel terve rea tingimusi, alustades usaldusest ja lõpetades vastastikuse abistamisega. Sõber on valmis end teise sõbra heaks ohverdama.

Inimene võib omada paljusid sõpru, kuid sellisel puhul ei tohi rikkuda usalduse printsiipi, mis kehtib samal ajal mõlema sõbra suhtes. See tähendab, et A-l pole mingit moraalset ega faktilist õigust avaldada oma sõbra B usaldatud informatsiooni oma sõbrale C.

Sõprus mehe ja naise vahel peab olema vaid platooniline, kuna üks sõpruse peatingimusi on armastus. Kui erinevast soost inimesed teineteist tõeliselt vajavad ja platooniliselt armastavad, võib erandjuhul rääkida sõprusest. Normaaljuhtudel taandub eri soost inimeste vaheline sõprus sooinstinktile, kus seda ei saa enam pidada sõpruseks, vaid tunnetusarmastuseks.

Üksindus

Oli öö kuid taevas polnud tähti oli mõte kuid ei leidnud sõnu veel hiljuti nii paljutki mus nähti ja minu lähedusest tunti mõnu Mind unustuse sirmi taha jäeti või olen ise sinna varjunud ja seega minu kollektiivsust pöeti sest polnud üksinduses harjunud Aeg läheb ja tagasi ei vaata pikk sirge tee on tema taldu puutunud ka mina läksin tookord teda saatma ning olen nüüdseks sootuks muutunud Vaid üksindust ma enda ümber tunnistan ja sõprusesse vist ei enam usu ma enda elulugu kuulususega kaunistan ent pole kellelegi sellest olnud kasu On öö kuid taevas pole tähti on mõte kuid ei ole sõnu üks pilk mind selles üksinduses nägi ja mina tundsin sellest pilgust mõnu

Võhik

tumehallide seintega saal
pühin vanadelt piltidelt tolmu
seda tolmu siin varem ei olnud
saal ise kui lõputu maal

lõputul hulgal maale
ripub õhus ja seintel ja laes
iga tolmukorra all eos
uus peaks olema luule

pühin ja nühin neid halle
kuid ei saa sellest midagi abi
nad seisavad aegade läbi
aeg veereb kui sületäis palle

tolmulapi siis virutan nurka
meeleheitlikult raputan pilti
et pole ka ühtegi silti
kui leiaksin kindlama urka

järmine
sellelt ma naha nülin
halli naha alt leiangi liha
halli
no küll teeb viha
lausa tujutuks lülib

aitab
otsin väljapääsu
otsin kuid seda ei ole
kõik ümbritsev hall nii kole
kuid mul pole mingit pääsu

Muusikahüpotees

IS 072-7055

Miks inimesed kuulavad muusikat, miks üks muusikapala meeldib rohkem, teine vähem? Sellele küsimusele ei osata vist rahuldavat vastust anda niisama kui armastusegi puhul.

LÜHIDALT: Muusika tunnetamine on tõenäoselt seotud inimese astraaliga. Astraaliks nimetatakse elektronide emissiooni inimese lähedal. Arvatavasti annavad helilained astraalile mingi impulsi ja see, vastavalt muusikapala iseloomule, tekitab inimeses kujutlusi ja tundeid loova aistingu.

Muusika kuulamiseks on mitmeid mooduseid. Seda võib teha pingsalt kuulates ja liikumatult paigal istudes, ekstaasis hüpates ja kareldes, diskorütmist kaasa haaratuna, rääkimata mitmetest üleminekuvormidest.

Tõenäoselt pole diskomuusika kuulamisel karta astraalprojektsiooni, see võib aga toimuda muusika liikumatul ja segamatul kuulamisel. Erinevate muusikapalade, veel rohkem stiilide vastuvõetavus (meeldivus) sõltub inimese karakterist.

Üldreeglina on muusika andva iseloomuga. Inimesed, kes üldiselt on vähemõjutatavad pahadest meeleoludest, saavad (kasvõi vähe) energiat peaaegu igasugusest muusikast. Inimestel aga, kellel tuju kergesti muutub, kes lasevad endale pahal tujul tekkida, võivad teatud muusikast saada halbu emotsioone, halva tuju. On olemas ka taseme vahe, siis veel vanuseline vahe (vanematel inimestel on selles suhtes tervikuna tavaliselt madalam tase ja nad ei saa kaasaegsest "karjumisest" aru).

13. okt. 80

Härra Schulz (XXVI)

— Niisiis pole meil siin enam midagi teha. Meie funktsioon on lõppenud. Olde. Teie ei saa aga oma aeda enne restaureerima hakata, kui eksperdid on asja üle vaadanud.

Viimane lause solvab pisut restauraatorit. Kuid teid ei häiri see põrmugi. Te isegi ei vabanda. Surute restauraatori kätt ja istute autosse. Olde samuti. Teil pole tahtmist siin kauem olla. Mitte minutitki. Kavatsete sõita hotelli ja asjad kokku pakkida.

Heliseb telefon. Olde vajutab nupule ja te kuulete roboti häält:
— Härra Halmega soovitakse vestelda.

Sedapuhku oli tegemist telefonikeskjaama robotiga. Igaühel pole sellist võimalust — tellida kõne telefoniroboti kaudu.

— Jaa, jaa, ma olen siin.

— Tervist, Halme. Ma õnnitlen teid! Mulle on teie võit teada! See oli Vana hääl.

— Hafman on surnud...

— Tean ka seda. Kahju, et nii läks. Jälgisin teie tööd pingsalt. Ausalt öeldes ei teagi, kas ma oma vana peaga oleks osanud midagi... Aga nüüd olete oma töö teinud ja teie komandeering on lõppenud, kolonel Halme. Loodan teid õhtul enda juures näha.

— Kuulsite — ta ütles kolonel, on Olde terane.

— Egas ma kurt ole, vastate ükskõikselt.

Jõuate võõrastemaja ette. Lähete oma tuppa ja pakite asjad. Üürilisi on tunduvalt rohkem kui neli. Juba tänavalt vaadates paistavad punased ja kollased kardinad. Kutsute Bergini. Nagu alati, ei lähe tal kaua:
— Lähete ära, härra major?, küsib ta.

— Jan, ma tahtsin teile öelda, et... mina olen teie õepoja surmas süüdi...

— Kuidas? Teie?

— Ma ei oleks tohtinud teda tookord kaasa võtta... lossi juurde...

Peaaegu kolm minutit olete mõlemad vait.

— Ja-ah, poiss oli uudishimuline... Kahju temast... Aga teie ei peaks end süüdlasena tundma... Ma lugesin teie Taubeli või — õigemini — Hafmani artiklit.... See direktor Schulz, tema on kõiges süüdi...

— Ka nemad on surnud — major Hafman ja see Schulz... ja üldse on vist juba üle saja surnu... mul on arvestus segi läinud! Kujutate ette! Nii palju laipu, et arvestus läheb segi... Ja mille nimel? Mille nimel? ... Tuleviku nimel? Idiootsus... Ja milles Hugo süüdi oli?...

— Jah, mis parata, mis parata, ohkab portjee.

— Teate... Te võiksite edaspidi... ainult musti kardinaid kasutada. Need sobivad sellele võõrastemajale, sellele hotellile, sellele linnale...

Jälle on tükk aega vaikust. Tavaliselt Berginile ei meeldi, kui võõrastemaja hotelliks ei nimetata. Siis Bergin ohkab ja väljub. Ta ei ohka "võõrastemaja" pärast. Istute pikka aega liikumatult. Siis võtate telefoni ja valite Olde.

— Aga mis teie arvate — kas me tegime ikka õigesti? Äkki oli direktoril õigus? Äkki nad tahtsid tõepoolest maailma parandada?

Olde ei vasta. Küllap mõtleb, et olete hulluks läinud.

— Muidugi, muidugi, ... ma naljatan, püüate end parandada: kas sõidate koos minuga pealinna? Tegelikult mõtlete siiski robotitest, kes "võitlesid inimkonna tuleviku nimel".

Illar Leuhin, 1979...1980

Härra Schulz (XXV)

— Kas midagi põleb?

— Me lasime selle pesa õhku...

— Kuidas? Kelle korraldusel? Kus Hafman on? Ja kas Ulivo jõudis üldse midagi välja selgitada?...

— Nad jäid sinna...

— Mi-is? Te... tapsite nad? Kas te ka teate, mis...

— Rahunege, major! See oli paratamatus... püüab Olde teid rahustada.

— Mis pagana paratamatus? Kuidas te... ...

Meestel läheb tükk aega, et teid rahunema sundida.

— Seletage siis ometi lähemalt, ütlete olukorraga lõpuks leppides.

Olde seletab ja teie kuulate. Selgub, et õhkamine oli tõepoolest paratamatu. Erigrupp oli loobunud energiaallika otsingutest ja paigaldanud ajal, mil mehed pulte ja seadmeid uurisid ning roboteid sisse-välja lülitasid, keldri ruumidesse miine. Alla olevat antud prožektorid ja tankitõrje granaadid, Maailmasõja vana mudeli järgi. Paigaldati side. Ja siis olevat Hafman andnud korralduse kõik robotid välja lülitada, sest märgati, et ekraanid ei kustu enam täielikult — robotid olid hakanud olukorra sunnil hetkeliselt ja portsjonite kaupa antavat energiat talletama. Prožektorid ja side töötasid laitmatult. Seintest väljusid robotid, nagu Hafman oli kommenteerinud. Kui need hakkasid oma hävitustööga peale, avati nende pihta tuli. Sel hetkel olevat läbi telefoni kostnud kaks lasku. Ilmselt said robotid niivõrd kahjustatud, et kaotasid töövõime. Olevat olnud kuulda, kuidas Hafman arutles, et võib olla oleks etem olnud kohe terve see raal õhku lasta ja uurimised ning kogu see jant maha matta. Siis olevat pika aja jooksul prožektorivalgel raale ja juhtimispulte uuritud, kuni keegi oli avastanud, et nad on vangis. Puudus igasugune võimalus välja pääseda, olevat maapealseid informeeritud. Olde olevat küll küll Hafmanit rahustanud ja öelnud, et varsti saavad nad välja, kuni viimane oli vastanud, et ei tahagi välja saada — tal olevat sealgi hea olla. Korduvalt oli Hafman rõhutanud, et kuuleb muusikat ning et hea värske õhk soodustab luuletamist.

— Luuletamist?, ei usu te oma kõrvu.

— Just nii ta ütles. Kahjuks puudus mul võimalus neid sõnu salvestada, õigustab end Olde.

— Aga kas ta Ulivo tulemustest ei rääkinud midagi või rääkis elektroonik ise?

— Ei, tööst ei tahtnud nad enam kuuldagi!

— Mida see peab tähendama?

— See tähendab, et nad olid eufoorilises seisundis.

— Kuidas...

— Ja-jaa — eufoorias! Umbes poole tunni pärast ei olnud kuulda ainsatki meie meeste häält, ainult see totter raal lasi lindilt seda direktori "me võitleme inimkonna tuleviku nimel"...

— Miks nad siis enam ei vastanud? ei saa te ikka veel aru.

— Nad olid surnud... Proovisin mitmete kavalustega... Rääkisin nagu hulludele, kuid...

— Aga kas side ei võinud olla katkenud?

— Kuid direktori häält kuulsin ma selgesti!

— Aga äkki oli side ühepoolne...

— Kuulge, major. Pole mõtet... Kõige tõenäosem on, et mehed said kas süsihappegaasi või... hapnikumürgituse.

— Hapniku?...

— Just-just! Ka hüpoksia tingimustes võivad inimesed luuletada ja elust mõnu tunda. Inimese enesetunne on väga hea, kuni... surmani.

— Olen sellel alal võhik... Aga kas siis selle pärast oli vaja...

— Ega see pole veel kõik. Peamine oli see, et robotid lülitusid arvatavasti automaatselt tööle... või on neid, see tähendab — oli neid rohkem.

— Ja siis nad...

— Arvasite ära — paar meest läksid alla, et väljastpoolt abistada, kui võimalik... Aga uksed olid kapitaalselt suletud. Nii nad teatasid telefoni teel. Aga kui nad uutele pärimistele enam ei vastanud, võis arvata, et... Ja siis tulidki kaks robotit läbi muuseumi ruumide ning hävitasid enda teele jäävaid elusolendeid. Ma muidugi liialdan pisut, aga kuidas siis teisiti seda nimetada, kui tapetakse kaks naist, kaks vana naist, kes polnud ju milleski süüdi... Kui me sellest teada saime, ei jäänud muud üle, kui majast väljuda ja...

— Teate... Ma ei saa enam millestki aru... Tegelikult on teil kõik enam kui selge. Tähendab, elektroonika ei lasknud end ninapidi vedada. Ja nüüd on kõik lõppenud. Õudusega mõtlete, mis oleks võinud juhtuda, kui mehed poleks tulnud selle peale, et koobas mineerida. Lossiaiast on ligi pool vastu taevast lennanud. Kõikjalt võib leida, kui terane olla, kõiksugu juhtmeid, poolikesi, dioode ja igasuguseid kuulikesi, mis pole meie riigi toode...

— Teate, ma kartsin hirmsasti, et loss õhku lendab, ütleb restauraator.

Härra Schulz (XXIV)

Kaks meest jäid klahve vaheldumisi sisse ja välja lülitama. Nii ei jõudnud robotid end veel õieti kogudagi, kui nad välja lülitati, et siis mõne hetke pärast jälle sisse lülitada. Kutsusite Ulivo seda kupatust üle vaatama, erigrupi saatsite aga energiaallikat otsima. Kui kogu linna elekter välja lülitati, töötas sealne nõiakoobas ikka edasi. Sama jõudsalt.

Istute koloneli kabinetis ja ootate ühendust Remsoniga. Veel kaks minutit ja pinisebki telefon.

— Härra Halme?

— Kas tulemusi on? Panin Ulivo uuele tööle ja ei jõudnud temalt isegi seda pärida, kas ta hommikust on söönud. Kuidas need...

— Oo! Nukud töötavad suurepäraselt. Ainult et me ei osanud neile seda edasi öelda, mida tahtsime. Meie antud "mõtetest" tekkisid neil ainult absoluutselt segased kujutlused kõigest nähtust...

— Kas teil relva on?

— Ei, aga mis siis?

— Võiksite nad maha lasta.

— Kuidas?

— Inimesi neist nagunii enam ei saa. Nende aju on kahjustatud. Vaevalt, et me neid tolle puldi tagant juhtima viitsime hakata... Ah et pole relva... Noh, siis ässitage nad oma de novo puldiga üksteise vastu üles... Las tapavad üksteist... see oleks neile paras! Aga ma ei räägi vist enam päris selget juttu,... ja te katkestate kõne.

Olete meeletult väsinud. Samas heliseb telefon ja te olete sunnitud küsima:

— Kes seal veel on?

— Ikka mina, Halme, kuuldub Remsoni hääl.

— Kuulge, doktor, vabandage mind, aga ma olen väsinud ja ei soovi sel teemal enam vestelda. Te vajutate taas nupule ning side katkeb. Samas tellite lossi.

— Linnamuuseum kuuleb.

— Major Halme räägib. Kas uudiseid on?

— Esialgu mitte, härra major.

— Noh, siis ma lähen hotelli. Las keegi vahetab ka Hafmani välja — ta sai haavata ja pole kaua maganud.

Lähete autosse ja mõtlete hotelli sõita. Meenub Hugo. Helistate haiglasse. Saadud vastus on mõneti ootamatu, kuid samas tavaline. Poiss oli surnud varsti pärast haiglasse viimist. Vastu autot käib tume põnts. Üks kass jäi alla. Te isegi ei peatu, et laipa teelt kõrvale visata. Poolmagades jõuate oma tuppa ja viskute riietega voodile.

Kui mitte kella uskuda, siis tundus, et saite vaid viis minutit puhata. Telefon on vist juba tükk aega pinisenud.

— Ma kuulen.

— Sõitke kohe lossi juurde...

— Kas on midagi uut?, olete teie unesegane.

— Kiiresti! Elektroonika sai aru, et midagi on viltu ja...

— Ahah... ja-jah, ma kohe... Mi-is? Mida te ütlesite?, saate alles siis aru, kui ühendus oli juba katkenud.

Midagi on juhtunud. Jälle! Hüppate jalule ja tormate alla. Ukse juures tervitab portjee teid viisakalt. Ta ei teagi arvatavasti, et tapsite tema tütrepoja.

Juba eemalt võib näha mingit koletut suitsusammast. Kolm tuletõrjemasinat on kohal. Peatate auto ja hüppate välja, teile tulevad vastu Olde ja restauraator. Sajab tolmu.

Härra Schulz (XXIII)

Hafman liigub raali juurde ja uurib seadmeid. Ekraani kohal on mitmete tulukeste ja nuppude hulgas ka kaks klahvi — must ja valge. Hafman proovib vajutada valgele. Klahv oleks justkui kinni keevitatud. Ta lööb seda rusikaga. Tundmatu võpatab. Pilt ekraanil kustub, kuid tekib hetke pärast uuesti, värvilisena. Tormate puldi juurde ja lööte revolvripäraga vastu musta klahvi. Mees jääb liikumatult seisma. Ekraan kustub. Kustub ka punane tuli ja põrin lakkab.

— Tehke talle massaaži, muidu ta sureb, kamandate mehi, sest näete politseinikku krampi tõmbuvat.

Hafman kutsub arsti — sedapuhku on telefon hädavajalik. Surev mees pannakse põrandale pikali ja teda hakatakse igatpidi väänama. Mõne minuti pärast jõuab kohale arst ja teeb mehele adrenaliini toimet alandava süsti. Näib, et politseinik pole selle "tõve" vastuvaktsineeritud, nagu Hafman.

Kaks ekraani veel helendavad. Järelikult on kaks robotit veel tegutsemisvõimelised. Teil pole tahtmist lasta end ega kedagi teist "hüpnotiseerida" ja vajutate mustadele klahvidele helendavate ekraanide all. Need kustuvad. Kaob ka laehelendus ning ruum muutub pimedaks. Kaks seni pimedana seisnud ekraani hakkavad närviliselt sähvima.

— Kurat! Nad polegi nii abitud...! See võib olukorra veel hullemaks teha... ärata mõni neist ellu, muidu me ei näe end kaitstagi,... hädaldab Hafman.

Mõtlete, et tal võib õigus olla ja otsite käsikaudu klahve. Valgus taastub ja kõik hingavad kergendunult. Ekraanil on näha ust ja hetke pärast seisab lävel veel üks samasugune robot. Tal on käes mingi kepike ja ta suunab selle ühele meestest. See karjatab ja kukub surnult põrandale. Tugev elektrilöök. Vajutate uuesti mustale klahvile ja kõik pimeneb. Kahel ekraanil on näha punast virvendust. Suletud ring.

— Me peame põgenema, kuni ei tunne seda süsteemi, arvab keegi. Tal on õigus.

— Uks on kinni, ütleb keegi, kes ukse juures seisis.

Punaselt virvendanud ekraanidele tekivad mingid kujutised. Tõenäoselt on need ruumis viibivate inimeste kujutised mõne roboti vaateväljas, mõtlete.

— Liikuge, liikuge... siin on keegi,... karjub Hafman närviliselt.

— Kes on telefoni juures? Katsuge kedagi ometi appi kutsuda ja las toovad võimalikult palju taskulampe, teete korralduse.

— Sidet pole, kurat võtaks!

— Oo, issand!, haliseb keegi.

— A-ai! See on,... kostub mürtsatus ja ühel ekraanidest on näha kukkuva mehe kontuure.

— Kas siis kellelgi tikku ei ole?


Hafmanil on — ta on suitsumees. Süütate tiku ja näete selle õrnas valguses mingeid monstrumeid ruumis seisvat. On liiga hämar, et täpsemalt aru saada. Süütate uue tiku ja lähete raali juurde. Otsite klahve. Kuid nende kahe ekraani juures pole klahve.

— Meil ei jää muud üle, ütlete teie ja lülitate jaoksonnas viibiva roboti tööle. Ekranile ilmuvad kahe arsti uurivad näod, kes vaatavad otse "silma"... Kuid laevalgus ei sütti. Ekraani kuma annab oletada, et monstrumid kaovad seintesse — üks ühele, teine teisele poole. Ühe noormehe närv ei pea vastu ja ta tulistab seina.

— Lõpetage! See võib halvasti lõppeda, röögatab Hafman: ...ja mitte ainuüksi teile.

Sein sulgub ja samas lööb lagi helendama. Uurite kohta, kuhu kadus robot. Seinas on vaevumärgatav pilu, mis moodustab uksekujulise kontuuri.

— Kas me oleme nüüd vangis?, küsib arst.

— Vist küll — sidet pole.

— Ei, uks on lahti!

— Peame selle pesa kahjutuks tegema, kuid niisama lihtsalt see ei lähe,... alustate teie.

— Ja sina mõtlesid, et vajutad nupule ja maailm on sinu?, ironiseerib Hafman.

— Vaadake!, osutab üks politseinik ekraanile. Sellel on kellegi kontuur ja rohelised kokkutõmbuvad ringid.

— Oleme nad kõik üles ässitanud...

— Peame siit kähku põgenema ja selle roboti sisse lülitama, teeb arst ettepaneku.

— Pole tarvis, lausub nahkkinnastes politseinik, kes on robotilt kepikese eemaldanud: ta on täiesti taltsas.

Härra Schulz (XXII)

Mingi tühja vaheruumi järel tuleb suurem saal. Saali nurgas on väiksem puur ja selle juures mingi lift, mille kõrval mõned toiduained. Vastasseinas on justkui juhtimispult ning keset ruumi operatsioonialaua sarnane moodustis. Laual lebab... Hugo. Poiss hingab veel, pulss on hirmus nõrk.

— Kutsuge imekähku reanimatsioon! Las paar meest tulla veel alla. Ja võtku telefon kaasa..., hüüate väljapääsu suunas jooksvale mehele järele ning lisate omaette: ... meil võib siin veel põnevaks minna.

Ringivaatamiseks pole eriti aega. Lähete järgmisse ruumi. Äkki paneb teid võpatama kusagilt kostuv direktori hääl: "Me võitleme inimkonna tuleviku nimel." Nagu kummituste toas, mõtlete. Jõudnud järgmisse ruumi, märkate selle teises otsas kiirestisulguvat ust. Tähendab — siin on veel keegi. Viis relvastatud meest jõuavad kohale. Annate märku, et osa neist paigale jääks. Koos teistega ründate edasi. Uks avaneb automaatselt.

Olete ruumis, mille keskel on suur pult. Seina ääres seisaks justkui mingi kapp, millel on palju tulukesi ning viis ekraani. Näib, et tegemist on raali või millegi selletaolisega. Kaks ekraani on pimedad, ühel on näha mees ukse juures, teisel ainult uks, kolmandal aga seersant Voss. Ekraanile, kus oli uks, ilmub käsi, mis ukse lahti tõukab. Samas avaneb uks vastasseinas ning lävel seisab sama mees, kelle enne arreteerisite. Ta tuleb lähemale ja vaatab teid. Silmanurgast näete ekraanil enda kujutist.

— Te olete arreteeritud! Tulge meiega kaasa! ütleb Hafman.

Kaks meest lähenevad laskevalmis automaatidega. Mees vaatab ühele neist otsa ja see viskab automaadi käest, justkui oleks relv teda põletanud: Elekter! ütleb ta.

Teine, nähes kolleegi abitut seisundit, tulistab valangu mehesse. Teie ja Hafman karjatate peaaegu korraga, et ei tulistataks. Raalil hakkab üks punane lamp vilkuma ning mingi kell põrisema. Tundmatu taganeb sammu ja vaatab tulistajale otsa. Ekraanile ilmub politseiniku nägu, siis muutub suuremaks, justkui lähivõte, ning ümber selle tekivad mingid oreoolid. Ekraanil. Jälgite seda pingsalt. Kõik mehed vaatavad vaikides sündmuste käiku. Korraga muutub ekraan mustvalgeks ja sinna jäävad vaid politseiniku näo kontuurid ning need mõistatuslikud oreoolid. Mees jõllitab politseinikku. Siis hakkavad ekranil rohelised ringid liikuma, tekkides ekrani servas ja tõmbudes ümber politseiniku näo kontuuri kokku. Samas hakkab politseinik jäigastuma...

— Tehke ometi midagi!, karjub mees, kes sai elektilöögi: Ta ju tapab Jurno...

— Hafman, vaadake neid seal, näitate ebamääraselt raali suunas.

Härra Schulz (XXI)

Kõik kiirustavad aeda. Vihma sajab ikka veel. Annate kahele automaadimehele käsu uste juurde valvama jääda ja kiirustate teistele järele.

Kaks meest kangutavad luuki lahti. Pealtnäha on see justkui tavaline suur kiviplaat, tegelikult aga kinnitatud metallraamile ja liigub hingedel üles-alla. Mitme mehe ühisel jõul saadakse luuk lahti.

— Te olete ümber piiratud! Tulge välja! Vastuhakkamine on mõttetu, karjub Hafman oma tugeva häälega.

— Me võitleme inimkonna tuleviku nimel, kostab keldrist direktori hääl.

— Meie ka! Tulge välja, me tahame oma võitluskaaslasi näha! Ja ruttu! Muidu võime surnuks liguneda, jätkab Hafman, püüdes vist humoorikas olla.

— Me võitleme inimkonna tuleviku nimel, kuuldub jälle keldrist. Näib, et kõne on võetud lindile.

Ja siis tulevad nähtavale kellegi pea, ...kere... ja mingi mees seisab kuuriuksel. Täies pikkuses ületab ta kahte meetrit, ta nahk on lumivalge ja nägu liikumatu. Hafman haarab revolvri ja kamandab meest oma käed ette tõstma. Mees tõstabki käed, kuid selle peale pillab Hafman revolvri porri, justkui oleks sellest elektrilöögi saanud. Mees pöörab end rahulikult ringi ja kavatseb ilmselt oma koopasse tagasi ronida.

— Pidage ta kinni!, annate käsu.

Kaks politseinikku haaravad tal kummaltki poolt kätest, kolmas asub automaadiga selja taha. Mees keerab end kummaliselt järsu liigutusega ringi ja jääb automaadiga mehele otsa vahtima. Teda kinni hoidnud politseinikud on mehe tugevusest hämmastunud. Hetke pärast võpatab automaatnik ning viskab relva valjult kirudes endast eemale. Operatiivauto sõidab kuuri juurde ja mehed püüavad võõrast taas enda haardesse saada. See lüllab mehed endast eemale ja istub ise autosse. Üks meestest kukub porri ja punastab. Auto sõidab tundmatuga minema.

Koos Hafmnani ja veel mõne mehega lähete keldrisse. Jälle koridor. Rohekas valgus. Terve lagi helendab ühtlaselt rohekas valguses. Kaks ust, neist üks avatud. Sisenete selle kaudu. Rohekalt valgustatud ruumi keskel on suur puur, mille sees istuvad kolm naist. Naised on hirmus kõhnad ja osavõtmatute nägudega. Annate käsu nad puurist välja lasta. Ukse avamine nõuab pisut muukimist, kuid naised ei pööra sellele vähimatki tähelepanu. Tunnete ära ühe kolmekümnese naise, kes eelmisel aastal kuulutati teadmata kadunuks ja kelle fotod ilmusid igas ajalehes. Uks avatakse. Naised ei liigutagi end.

— Nad on ju surnud, arvab üks politseinikest.

Hetke pärast kargavad kõik kolm naist korrapealt püsti ja jäävad liikumatult seisma. Siis hakkab üks neist ebaloomulikult kiljuma ning tormab puurist välja ja otse ühele seersandile kallale. Meest juustest kakkudes lööb ta hambad talle näkku. Teie olete juhtunust täielikult hämmeldunud. Hafman õnneks märkab hullunud naise maha lasta. Seersant hoiab nägu kinni. Sõrmede vahelt voolab veri. Naine on tal pool nina ära hammustanud.

— Viige seersant kiiresti traumapunkti!, teete korralduse. Seersant ja veel üks politseinik lahkuvad keldrist. Siis hakkavad varem vagusi puuris istunud naised äkki kiljuma ja tormavad ukse poole. Lühike automaadivalang rahustab nad maha. Veel kolm laipa. Enese rahustamiseks lähete ühe naise juurde ja vaatate ta pead. Harvade juuste vahelt paistab selgesti operatsiooniarm.

— Lähme edasi, teete ettapaneku. Samas märkate Hafmanit, kes hakkab krampi tõmbuma. Tema silmad lähevad pungi, sõrmed sirgu. Automaat kukub maha.

— Kiiresti! Massaaž!

Masseerite kolmekesi Hafmanit ja minuti pärast on ta toibunud:
— Oh sa raisk, ma oleks äärepealt... Kas see kuradi valgepäine hiiglane...?

— Väga võimalik. Kas sa liikuda saad?

— Ma arvan, et... Ainult süda hüppab hirmsasti, justkui oleks takso järel jooksnud, ja pea lõhub...

— Siis puhka siin. Me...

— Ei! Ma tulen kaasa. Ja ta ajab end seina najalt püsti.

Härra Schulz (XX)

Täiesti salajane, ametlikuks kasutamiseks major Halmele. Täiesti juhuslikult jõudsime vapustavate tulemusteni. Nagu selgus, kannab kiilaspäine aednik parukat. Kui me "kiivri" jaoks selle eemaldasime, tuli nähtavale piki pead kulgev õmblusarm. Ta ise ei teadnud sellest midagi ja ei uskunud enne, kui oli peeglist näinud. Ta võis ka valetada. Tema enda nõusolekul uurisime pead "röntgeniga" (ütlesime talle nii). Tema ajus paistsid olema mingid kummalised võõrkehad. Oli näha ka äärmiselt selge lõige luus. See oli sirge, justkui giljotiiniga lõigatud. Teisi pole veel jõudnud uurida. Võib arvata, et terve nende kamp on mingi eksperimendi ohvrid. Olge direktoriga ettevaatlik! Uurimustest teatan.
Doktor N. Remson.

Niisugune on kirja sisu, mille operatiivauto teile hetke eest tõi. Heliseb telefon. Vajutate nupule ja kuulete Remsoni häält:
— Halme? Kohe peaksite saama minult ühe kirja...

— Sain just äsja ja lugesin läbi.

— Need andmed on pisut "iganenud". Olde helistas ja ütles, et direktor on surnud ja et temalt leiti...

— Ma käisin ise seda vaatamas. Ulivo uurib nende asjanduste ehitust ja tööpõhimõtet...

— Oo jaa! Siin pole enam midagi salatsedagi. Seepärast helistan... Elektroonik ütles, et need seadmed ei ole meie maa omad, et kui vast Jaapanist... Aga ta uuris nende töötmist ja... üldiselt on ta praegu siin, ütleb Remson.

— Andke talle sõna...

— Ma kuulen, kostub Ulivo madal bass: Leidsin, et seade töötab ultralühilainetel... Energia varumise küsimus on veel pisut lahtine. Kolme mehega katsume kokku seada pulti, et saaks nukkude kallal katsetusi alata...

— Kahju, et ma ei saa pealinna tulla. Meil on siin just nende "peakorteri" vallutamine käsil... Informeerige mind tulemustest kohe!

— Usun, et meil ei lähe rohkem kui paar-kolm tundi ja siis võime katsetustega alustada. Kui see annab tulemusi, on saladus lahendatud.

Hafman ja teised kabinetis viibijad hoiavad hinge kinni. Ulatate Ralfile doktori kirja. Ta loeb seda ahnelt ja näib sattuvat arusaamatusse. Olde seletab:
— Leidsime direktoril ajjupaigaldatud mikrostimulaatori.

— Uus anatoomia, lisate teie.

— Ah et siis nii on lood..., venitab Hafman: Aga ma võin kihla vedada, et see mees siin keldris on ka nende pundist.

— Aga miks ta direktori tappis? Ja hoopis teisiti kui leitnandi?

Selle peale jäävad kõik vait, ka arst ja restauraator, kes isekeskis vestlesid. Oleks loogiline arvata, et kõik see on üks punt, aga tõepoolest — direktor... Erimeeskonna ülem tuleb teie juurde, kui on kabinetti sisenenud:
— Härra major! Lubage teatada — uksi lahti ei saa...

— Mida see peab tähendama? Kuidas ei saa? küsib Hafman vihaselt.

— Pole õnnestunud välja selgitada, mismoodi need uksed töötavad... Keevitamine igatahes ei andnud tulemusi... Põhjust me ei tea. Õhata on ohtlik, sest sellega võime pool lossi õhku lasta — uste liin jääb just müüri alla.

— Kuid mida siis teha, kurat võtaks, on Hafman endiselt närviline.

— Oota, Ralf! Aga kui usteliin jääb tõepoolest müüri alla, nagu te ütlete, siis peaks need ruumid ju väljaspoole lossi jääma? küsite teie.

— Ma saatsin mehed maad kuulama...

— Sellest oleks tulnud alustadagi, kärgib Hafman. Ajaviiteks on ta asunud direktori seifide kallale, mis seisavad kabineti nurgas üksteise otsas. Erimeeskonna ülem lahkub. Hafman loobib mitmesuguseid pabereid seifist lauale. Kõik need osutuvad antud juhul ebaolulisteks. Alumine raudkapp on lukus.

— Kutsuge see mees tgasi, las teeb ukse lahti, kamandab Hafman. Restauraator läheb.

— Ralf, sa oled väsinud. Kas sa ei tahaks puhkama minna?, teete ettepaneku. Ralf ei tee kuulmagi.

Erimeeskonna ülem tuleb tagasi mingi muukraudade komplektiga ja avab suurema vaevata seifiukse. Ilmneb, et see polegi seif. See on mingi lift, mis viib keldrisse. Kui ruumisviibijad uue avastusega parasjagu ametis on, tuleb keegi erimeeskonna liige ja teatab:

— Härrased! Leidsime aedniku kuuripõrandast luugi, mis tõenäoselt keldrisse avaneb. Ootame luba avamise tarvis.

Härra Schulz (XIX)

Sõidate mööda vihmaporist tänavat ja püüate mõistatada, mis võis lossis juhtuda. Kas leiti Hugo? Või peidik? Või on jälle mõni uus laip... Olde tukub kõrvalistmel, sest on kaua ärkvel olnud. Te võiksite ju telefoniühenduse võtta ja lossist järele pärida, kuid telefon on teile vastik. Ja pealegi pole kombeks kõike läbi telefoni rääkida. Tegelikult olete ka ise endale vastik — mõtlete laipadest juba nagu suitsukalast või mürgitatud kärbestest. Kas tõesti harjumus? Koos direktoriga on neid kaheksakümmend neli, tähendab, peaaegu sada. Ja teie jaoks pole tõepoolest mingit vahet: kas kaheksakümmend neli või sada... Masendav! Mitte laibad, vaid see, kuidas te lubate endal neist mõelda...

Jõuate lossi juurde. Vahepeal on uuesti sadama hakanud ja lühikese maa peal autost lossini saate läbimärjaks. Palute Oldel Hugo emale helistada ja teda rahustada.

Direktori kabineti nurka veetakse leitnandi laipa, Hafmani õlga seotakse kinni.

— Mis siin toimub?, küsite peaaegu rahulikult, justkui ei näeks ise midagi.

— Kui me siin neid kuradi uksi püüdsime lahti kangutada... andis üks neist järele... ja sealt tuli välja keegi mees ning tappis leitnandi. Mina sain haavata, kui nii võib öelda, seletab Hafman valugrimassidega võideldes.

— Mismoodi — tappis?...

— Mismoodi, mismoodi. Kust, kurat, mina tean? Mingi elektrilöök või midagi sarnast. Tundsin äkki tugevat raputust — umbes nagu siis, kui torgata sõrmed pistikupessa... siis aga olin teadvuse kaotanud.

— Mis mees see niisugune oli ja kus ta on?

— Kust, kurat, mina seda teadma pean... ai! ... kes ta on... ja kuhu kadus...

— Kahjuks ei näinud keegi seda sündmust pealt. Me ei tea isegi täpselt, kui kaua major teadvuseta oli... Verekaotus pole kuigi suur... Igatahes üle kaheksa minuti mitte, segab end aukuvajunud silmadega restauraator jutusse: Me isegi ei tea, kuidas see võis juhtuda, et nad üksi jäid...

— Teie olge õnnelik, et nii läks! Kas oleks parem, kui meid kõiki oleks vagaseks tehtud? ühmab Hafman, kelle õlg saab lõpuks kinni seotud.

Härra Schulz (XVIII)

Alles lahanguruumi uksel ütleb Olde läbi hammaste: Schulz on robot.

— Mi-is? See pole..., hakkate teie kogelema.

Lähete Olde kannul laiba juurde, saanud selga helesinise kitli. Laiba rindkere ja kolp on avatud. Teie märkate ainult seda ja tahate Oldet juba sõimama hakata — kohatute naljade eest — kui assisteerinud professor juhib tähelepanu avatud kolbale ning pomiseb midagi niisugust, et see on esimest korda tema praktikas, või nii. Lähete lähemale ja teil jääb hing kinni.

Kolba kaane külge on kinnitatud mingi plastmassist karbike, paar kuulikest ja kuubikest. Mingid juuspeened niidid ripuvad karvatutina karbikese küljes. Professor ulatab teile luubi ning sellega vaadates võite näha, et iga juus koosneb omakorda ligi kümnest karvakesest ning et samasugused "karvakesed" paistavad ka ajukäärude vahelt.


— Kolba kaane eemaldamine ei nõudnud erilisi raskusi — seda oli ennegi tehtud, ja väga osavasti tehtud. Kaas oli justkui liimitud... sideainet uurib meie keemik... Aga kaane eemaldamisel ei osanud me seda ette näha ja lõhkusime juhtmed,... seletab professor.

— Aga kolba avamine läks tõepoolest ladusalt. Kartsin, et ei tule sellega toime — pole juba kaks aastat inimestega tegelenud... Juuste ajamisel avastasime piki pealage kulgeva õmblusjoone... ja lähemalt uurides leidsime, et me pole esimesed,... täiendab Olde.

— Kas direktori isiklikul kaardil ei ole mingit märkust ajulõikuse kohta? peate vajalikuks küsida.

— Loomulikult vaatasin juba tookord tema paberid läbi. Nüüd uuesti ja põhjalikult uurides ei leidnud ma ka midagi, kui lasin dokumendid pealinnast siia tuua. Vaadake ise — viimane kord oli tal arstdega tegemist kahe aasta eest, kui põdes ühepoolset kopsupõletikku, seletab Olde ja lisab pärast väikest pausi: Aga minu meelest pole seda operatsiooni meie riigis tehtud... Üldse kuidagi imelik... Ja mis peamine — jääb mulje, et operatsioonist pole möödas poolt aastatki.

— Kuid mis seadmed need siis on?

— Ka need ei paista meie omad olevat... peaks kutsuma mõne elektrooniku või vähemalt... füüsikugi, arvab professor: Me ei tea isegi täpselt, mis need on. Võib ainult oletada, et mikrostimulaator, mis töötab selles karbis peituva energia jõul... Või on selles programm.

— või vastuvõtja. Miks mitte vastuvõtja!? katkestab Olde.

See uus anatoomia ähvardab teil üle mõistuse käia ja on ilmne, et oleks vaja asjatundlikku inimest. Hea, et nad omal jõul pole hakanud neid asjakesi uurima, mõtlete. Teile tundub kaugjuhtimine just kõige tõenäosemana. Meenub Schulzi seletus, kus ta rääkis, et ei tea isegi, kust talle mõtted ja juhised tulevad, kuid on nende väärtuses kindel.

Vahepeal on professor jõudnud kusagile helistada ja tuleb kõrvaltruumist:
— Kutsusin härra Ulivo Elektrofüüsika Instituudist. Ta jõuab poole tunni pärast... Ma usun, et temalt saame ka vastuse.

— Aga mis on surma põhjuseks?

— Siiski kramp... üldšokk...

Heliseb telefon. Professor, olles sellele kõige lähemal, vajutab nupule. Kutsutakse Oldet. Telefon on teie meelest tänapäeva suurimaks nuhtluseks, millest ei saa vist ka hauas rahu, kuna suurmeestele võidaks see kirstugi kaasa panna.

— Lossis on midagi juhtunud, teatab Olde kõne lõppedes.

Härra Schulz (XVII)

Niipea kui plahvatusest tekkinud tolm hajub, tormate läbi tekkinud avause edasi. Kukute vähemalt poolteist meetrit kusagile allapoole ja väänate jala, kuna mingi kivi jääb teile ette. Teie kannul tulevad Hafman, Olde ja leitnant. Veel kaks politseinikku, automaatidega. Teil Hafmaniga on revolvrid.

— Valgust, ruttu valgust!, karjub Hafman.

On vaid kaks taskulampi. Valgusvihud otsivad mööda seinu ja leiavad lüliti. Olde lülitab valguse. Olete pikas koridoris, mis lõpeb uksega. Uks pole lukus. Tõukate selle lahti ja... tardute paigale. Käsi revolvriga langeb alla. Olete ovaalse ruumi uksel. Ruum on valgustatud ja näha on veel kolm raudust. Keset ruumi seisab liikumatult Schulz, käed justkui palvuseks peakohale ette sirutatud. Ta on surnud. Silmad on pärani, aga kuivad ja tuhmid. Uksed on kinni.

Need pole tavalised uksed, vaid justkui mingid luugid. Ja pole arusaadav, kuidas nad üldse avanevad. Lasete Erik Schulzi kuju ära viia ja saadate seda kuni autoni. Hugot pole leitud ja teda ei otsitagi. Annate selleks uue korralduse. Kümme meest lähevad poissi otsima, erigrupp jääb suletud uste juurde. Huvitav oleks teada, mis nende taga on. Eriti hinnalised väärisesemed? Olete väsinud ja sõidate hotelli. Kell on juba kaks.

Magama te ei heida — ootate kõnet. Olde tahtis isiklikult Schulzi aju üle vaadata ja lahkamisel viibida. Ta oletas, et direktoril võib olla ajukasvaja või midagi analoogilist. Teie aga olete kogu oma võhiklikkuses peaaegu kindel, et leitkse adrenaliini hiigelkogus veres, kõik üldkrambi tunnused ja ei midagi uut. Nagu kõikidel teistel surnutel.

Ja siis helistatakse.

— Halme kuuleb.

— Tulge kiiresti anatoomikumi, ütleb Olde. Ja sellega kõne piirdubki.

Arvatavasti on midagi juhtunud, järeldate loogiliselt. Äkki tõesti kasvaja? Või lõhestunud aju või muud niisugust. Läheneb hommik, aga vihmasadu hoiab ilma pimedana. Sõidate kiiresti ja oleksite äärepealt ühe hulkuva kassi alla ajanud. Nelja minuti pärast olete anatoomikumi juures. Olde tuleb uksele vastu, kuid on endassetõmbunud ega lausu sõnagi.

— On midagi uut?, püüate juttu alustada, kas uus haigus?

Härra Schulz (XVI)

Küllap kolab kusagil ringi, lohutate end. Ometi kutsute välja politseiauto ja annate käsu pargi läbiotsimiseks. Kui kabinetti tagasi jõuate, pole direktorit ikka veel. Möödunud on nelikümmend minutit. Ootate veel viisteist.

Vahepeal jõuab kohale politseiauto ja alustatakse otsingut. Pimeneb. Muuseum suletakse. Viimasel ajal on külastajaid õige kasinalt. Küsite piletimüüjalt, kas see pole direktorit möödumas näinud. Ei ole. Siis asjade valvurilt. Ka tema pole. Saate teada, et lossil on veel kaks väljapääsu, kuid neid ei kastutatvat ja need olevat suletud.

Tormate direktori kabinetti tagasi ning võtate ühendust politseimasinaga. Teie kutsel ilmub pikk kõhn erariietes mees, kes end leitnandina esitleb. Annate talle korralduse poisi otsimise ajutiselt katkestada, et park kiiresti ümber piirta ja ning kõik linnasolevad jõud välja kutsuda. Ise lähete koos Oldega varuväljapääse uurima ning mõtlete, et kui direktor kohe lossist lahkus, võib ta olla juba linnast väljas. Samas on aga ka selge — kui Schulz pääses, võib ta suurte lollustega hakkama saada, pehmelt öeldes.

Mõlemad uksed on tõepoolest niimoodi suletud, et sealt on võimatu välja pääseda. Piletimüüja aga vannub, et direktor ei olnud väljunud. Otsitkse läbi kõik ruumid. Isegi suuremad esemed. Kuid mees oleks justkui maa alla vajunud. Maa alla! Muidugi! Ja teile meenub kelder. Palute personalil mitte lahkuda.

— Kust siit saab keldrisse? Seal pole veel käidud... pöördute restauraatori poole.

— Kelder on alati suletud olnud, härra politseinik. Seal hoitakse eriti hinnalisi väärtesemeid, nagu ütleb direktor. Ja arvatavasti pole peale tema kellelgi võtit...

— Kas tõesti ainult üks uks ja üks võti? See pole ju loogiline — nii suur loss ja ainult kolm väljapääsu ja ainult üks käik keldrisse?

— Ülejäänud on juba ammu kinni müüritud...

— Kus see uks on?

— Mis on juhtunud? tormab kohale Hafman.

— Epideemiaoht, mis muud — Schulz lasi jalga!, vastate teie. Annate Hafmanile märku, et teil pole praegu aega selgitamiseks.

Restaurator juhatab kätte keldrisse viiva ukse. See asub üpriski direktori kabineti lähedal. Meeletult suur ja kompaktne uks on vististi tervenisti vasest valatud. Seespool lukuaugus paistab olema võti. On ilmselge, et niisama lihtsalt seda ust lahti ei saa ja koputamise peale ei avata.

— Mida teha? ... Sinna peab sisse saama. Ma võin pea anda, et ta on seal, olete endas kindel, sest enne nägite direktorit just selles suunas liikumas, nagu meenub.

— Siin ei aita küll muud, kui tuleb sein maha lammutada, arvab Hafman.

— Kas te ka teate, et see on ligi meetripaksune?, protesteerib restauraator.

— Olgu või viiene! Uksest oleks teil ju ometi rohkem kahju, Ralf, kutsu erimeeskond...

— ...või sõjavägi?

Härra Schulz (XV)

Hafman on vahepeal avaldanud artikli, mis trükiti ära keskajalehes. Seal seletab ta, et mingit epideemiaohtu pole ja et mõrvarid on tabatud ning vahistatud. Motiive uuritakse. Istute numbritoas ja lasete Hugol endale artiklit ette lugeda. Et ta ei hakkaks asjatult pärima. Aga artikkel on lühike ja poiss alustab kohe selle lõppedes küsimisi. Püüate talle valetada, et ei tea veel midagi, aga seda ta ei usu. Seekord on telefon teile päästjaks:

— Ma kuulen... Juba? ... Tulen kohe. Kus ta praegu on? ... Tervitage härra Schulzi minu poolt.

Tegite pagana õigesti, et ei hakanud pikemalt seletama, vaid küsisite — kus ta on? Teile helistati autost, mis on koos Schulziga teel lossi juurde. Peate kiirustama, sest tahate oma silmaga näha, kuidas direktor lossis käitub. Poiss nurub end kaasa ja teil ei ole aega teda vastupidises veenma hakata. Pealegi olete talle ju võlgu — sidepidamise eest.

Kuigi jõuate Olde ja Schulziga samaaegselt kohale, peate pettuma. Te ei näe seda, mida lootsite. Schulz on end juba "laadida" jõudnud ning priske tervise juures. Simuleeris vist, mõtlete.

— Tervist, härrased! Härra Schulz, kuidas te end tunnete?

— Tänan, pole viga.

— Kolm kilomeetrit enne linnapiiri hakkas direktor minuga elavalt vestlema, ehkki enne seda oli pooleldi vaata et teadvuseta olekus, kostab Olde.

Palute Hugol auto juurde jääda ja lähete meestega lossi.

— Mul on teile paar küsimust, härra Schulz.

— Kas jõudsite lõplikule otsusele?

Kuigi kavatsesite temalt hoopis tolle puudutud nädala kohta küsida, peate leppima olukorraga: Kui nii võtta, siis... jah. Samas läbib teid külmavärin.

— Aga ma nüüd ei tea, mis saab härra Oldest.

— Minu pärast ei peaks te küll muretsema. Loomulikult olen ka mina teiega! - Paistab, et Ramson on teda vastavas liinis koolitanud.

— Siis oodake mind minu kabinetis. See on seal, viitab ta umbmääraselt direktori ruumi suunas.

Lähete koos Oldega tema kabinetti ja jääte ootama, julgemata siin sellest direktori nädalast rääkida. Ja vaevalt et Oldse sellest midagi oleks järeldanud. Möödub pool tundi. Muutute rahutuks. Sama on märgata ka Olde juures. Laual on telefon. Helistate autosse:
— Hugo! Oled sa ootamisest juba tüdinud? Kas saadan sulle auto järgi?... Meil võib veel aega minna.

Vaikus. Ei mingit vastust. Aimate halba. Jätate Olde kabinetti istuma ja tormate õue. Poissi pole kusagil.

Härra Schulz (XIV)

Kõik küsitletud kinnitasid nagu ühest suust, et direktor on viimasel ajal tugevasti muutunud. Nad pidasid seda tema naise süüks, kes ta maha olevat jätnud. Kui küsisite teiste arreteeritute kohta, arvati, et nende muutus on tulenev direktori uudsest suhtumisest alluvatesse.

Saate teada, et direktor oli olnud nädal aega kadunud. Jäljed viisid aga tulemuseni, et Schulz pidi selle aja lossis viibima. Töögraafikus on ka ülejäänud nelja mehe nime järel mingid soperdised. Direktorist olid nad puudunud küll pisut vähem — viis päeva. Ta ise polevat lubanud temale nendest "tühistest vahelejätmistest" rääkima tulla. Need pidid olema inimkonna huvides või midagi seesugust.

Töötajad ei pidanud direktorit segaseks — arvati, et ta naljatab seoses enda puudumisega. Niisiis saab teile selgeks, et need mehed on mingi jõugu moodustanud, mille juhiks on tõenäoselt Erik Schulz.

Hafman, kes paari päeva jooksul küsitles arrateeritute lähedasi tuttavaid ja sugulasi, sai analoogilised tulemused. Selle päeva õhtul saate psühhiaatrialaborist kirja, mille sisu teid rabab.

Täiesti salajane. Ametlikuks kasutamiseks major Halmele. Aruanne senistest uuringutulemustest.

Kõikidel patsientidel täheldati kas osalist või täielikku mälukaotust varasemast kui poolteist kuud. Ise ei osanud nad selle kohta mingit mõistlikku seletust. Hüpnoosile ei allu! Jõudsime kokkuleppele, et direktor viib läbi rea eksperimente erinevate koduloomadega. Need muutusid vaid rahutuks, kuid ei surnud. Üks pensionär nõustus suure tasu eest katsealuseks olema. Tema kallal oma võimeid proovides saavutas direktor vaid selle, et mees hakkas pool tundi pärast seanssi krampides visklema, kuid õnneks ei surnud. Nagu Olde väitis, on surma võimalik ära hoida, kui üldšoki algmomendil jaole jõuda ning alustada kunstlikku hingamist ja südame massaaži. Direktor jäi pärast seanssi väga läbi ja nõudis tungivalt, et ta kodulinna viidaks, ja veel parem, kui lossi, rõhutas ta pidevalt. Kui see kiri juba täna meie töötajatega Teie kätte jõuab, siis toome homme Schulzi, kui olete selleks vastava loa andnud.

Katsealuse kirjelduse järgi tundis ta seansi ajal, mis kestis 45 sekundit!, paanilist hirmu, kuid samas polevat julgenudend liigutada. Poole tunni pärast tundis ta, kuidas süda hakkas kiiremini kloppima, hingamine kiirenes ning kasvas koletu hirm. (Täpsemalt öeldes oli see 26 minuti möödudes). "Kõik kiskus sees kokku," ütles katsealune. Ja lõpuks tundus talle, et kas mingi "sein või rong või koletu suur ja raske asi" tormab talle kallale. Sel hetkel hakkas ta hirmunult krampides visklema. Hingata, veel vähem karjuda, ta enam ei saanud. "Süda oleks justkui täis puhutud ja iga hetk lõhkemas." (Seletus on muideks lindile jäädvustatud). Ja siis ta kaotas teadvuse.

Kui palusime aednikul öövahi peal proovida, ei tulnud see oma ülesandega toime, öeldes, et saab koheselt tugeva vastulöögi ning võib ise surma saada.

Loogilised testid täideti suurepäraselt. Kui aga palusime neil kirjeldada oma ema või lapsepõlve, ei tulnud sellega ükski toime. Praegu ei oska me veel sellele kõigele seletust anda. Jätkame uuringuid.
Doktor N. Remson

Loete kirja veelkord kiiruga läbi, seejärel vajutate telefoninupule ja palute end Remsoniga ühendada. Koloneli kabinetis on moodne telefon — tarvitseb vaid öelda number või isiklikud andmed, kellega kontakti soovite, ja muu on automaatide töö. Vajalik inimene leitakse üles tööl, kodus, saunas, autos või ükskõik kus mujal, kui seal on vaid telefon ning kui selle valdaja on enda sealolekust telefoni informeerinud. Remson oli laboris.

— Remson kuuleb.

— Siin Halme. Tooge Schulz kasvõi täna siia, aga tulge ka ise või saatke Olde. Minu poolt kõik.

Härra Schulz (XIII)

Õhtul istuvad kõik viis roimarit teie toas. Pealtnäha täiesti normaalsed inimesed. Isegi jutu poolest. Kui ainult mitte nende erialaväliseid teemasid puudutada. Huvitaval kombel on kõik viis seotud tolle neetud lossiga. Direktor, peavarahoidja, aednik, katlakütja ja öövalvur.

Seersant Vossi olete saatnud Schulzi endist naist otsima ning peate peamajja üle kolima, kuna kavatsete seda prouat koloneli kabinetis küsitleda. Ja konspiratsioonil pole enam suurt mõtet. Remson on pealinnast mikrobussi tellinud ja kohe peab see kohale jõudma. Ka Olde on sõiduvalmis. Tal pole õnnestunud midagi olulist avastada.

Teie siiasõidust on möödunud kakskümmend kaks päeva. Kümne minuti pärast on auto kohal ja kõik seitse sõidavad minema. Teie istute oma limusiini ja sõidate Leedi Ashley tänavale, kus asub Kriminaalpolitsei uus hoone. Proua Schulz on juba seal.

— Tervist, minu nimi on Halme. Tahtsin teile esitada mõned küsimused, mis teie meest puudutavad.

— Me elame lahus.

Lasete end koloneli kabinetti juhatada, palute daamil istet võtta ning tellite kohvi.

— Ma tahtsingi küsida teie lahutamise põhjust,... kui see muidugi saladus pole.

— Oh, mis siin ikka salatseda... Pärast puhkuselt tulekut ei tundnud ma teda enam ära. Ta oli nii muutunud... Magasime viimased nädalad enne lahutamist eraldi... Ta ju magas nagu surnu ja ei liigutanud end öö jooksul vist kordagi... Mul hakkas vastik. Mõistate — vastik. Vanasti oli ta lõbus ja rääkis pidevalt anekdoote... Heh, oleks mind nendega peaaegu et ära tüüdanud... Siis aga oli nagu elav laip, ei rääkinud millestki muust kui oma muuseumist ja inimkonna tulevikust. Kui meile tulid külla minu ema ja õde, ei tundnud ta neid ära. Kujutate ette!? Mulle tundus, et ta on hulluks läinud... Naine hakkab nuuksuma.

— Rahunege, proua...

On näha, et eriti südamesse ta seda kõike pole võtnud. Tuuakse kohv. Valate kohvi tassidesse ja tõstate ühe tassi Schulzi ette. Naine lõpetab nuuksumise.

— Kas te võite öelda, millal ta täpselt muutus?

— Ma ei tea, kui ma puhkuselt tulin, oli ta juba selline... Olin Inglismaal, kolm nädalat... Naabrid rääkisid, et minu meest polevat terve nädala kodus kuuldud. Oleks teine justkui lossis elanudki. Ma arvasin, et tal on mingi romaamn... Kolisin ema juurde ja...

— On tal lossis mingi ruum, kus ta saaks magada?

— Mul pole aimugi. Kabinetis tal see võimalus küll puudub. Mujal on aga kõledad tühjad ruumid või siis need eksponaadid... Ma küsisin seersandilt, aga ta ei teadnud midagi... On ta millagiga hakkama saanud?

— Teda... süüdistatakse vägistamiskatses.

— Issand! Seda... Seda poleks küll uskunud... Ja magas nagu surnu. Issand! ... Kas neiu oli ka ilus?

— Neljakümnene daam...

— Kuidas palun? Mina olen kolmkümmend kaheksa! Ta tõbras ju lausa mõnitab mind... Proua hakkab uuesti nuuksuma.

— Jätke see! Jooge kohvi ja olge mõistlik. Me karistame tedas selle eest.

— Viis aastat! Mitte vähem. Ei! Kümme oleks talle paras, hüüab proua sõjakalt.

— Kas te teate, kellega teie mees läbi käis?

— Enne oi tal palju sõpru... Viimasel ajal tegeles ta aga ainult töökaaslastega ja ühe vanamehega võõrastemajast. Ta ju ei tundnud teisi enam äragi! Jaa! Kui me veel koos elasime, tuli härra Lund meile. Varem käisime tihti väljas ja... Erik aga küsis talle otsa jõllitades, et kes see mees on ja mida siit otsib. Kujutate ette?! Mina oleksin tolle härra asemel talle vastu lõugu andnud, ausõna. Ja muidu olid nii suured sõbrad.

Tänate prouat ja saadate ta ukseni. Peate kurtma ajapuudust, sest naine hakkab pärima mõrvade kohta. Siis helistate Berginile.

— Halloo! Jan, teie või? ... Öelge, kaua te Sculzi tunnete?

Hääl telefonist vastab, et ta kohtus direktoriga paar nädalat enne epideemia puhkemist. Muu teid ei huvitagi.

Istute autosse ja sõidate lossi juurde. Seal võtate kaks juhuslikku töötajat endaga kaasa ja lähete direktori kabinetti. Uks on lahti.

— On teil need uksed alati lahti?

— Põhimõtteliselt küll, vastab restauraator. Giid noogutab.

— Ma olen politseist. Siin on mu töötõend. Istuge... ja rääkige kõigest, mida peate huvitavaks oma direktori juures.