Elu mõttest (III)

Kui siinkohal mitte rääkida üha süvenevatest ja pöördumatutest haigustest inimkonna seas, peame tema üldiseks tendentsiks pidama meie mõistes arengut, progressi. Instinkt, mis inimesi teiste loomadega ühendab, on eluinstinkt, liigi ja enese alalhoiu instinkt. Ei peeta normaalseks inimest, kes eneselt elu võtab. Ka looduse ees jääks selline inimene teatud mõttes süüdlaseks. Samas jälle on tal selleks täielik õigus.

Aga mis on siis üleüldse inimelu mõte? Arvatavasti siiski liigi säilitamise ja eluvõimaluste parendamine. Esimene funktsioon lasub peamiselt naiste, teine meeste õlgadel (siit ka arusaam, nagu naine polekski sii "päris" inimene).

Ent milline on üksikindiviidi elu mõte? Siinkohal ei maksaks rääkida elu eesmärgist, sest see on esiteks hoopis midagi muud ning teiseks ei mahuks lihtsalt käesoleva lühireferaadi kaante vahele, kui peaksime seda lahkama hakkama.

Kahtlemata on isegi üksiku inimese elu üks mõtteid mõttetus energia muundamises, nagu seda teevad bakterid, ainuraksed, taimed ja nii edasi. Milline kasu on sellest üldsummas? Energia jäävuse seaduse kohaselt pole mingit kasu. Elu on valkkehade eksisteerimise vorm... Elu on eksisteerimise vorm, olemasolu vorm. Elu on olemasolu ja elu on olemas. Näib, et siinkohal on meil jälle lihtsam leppida sellega, et kui on, siis peab, sest nii on meile antud juhul kasulikum ja lihtsam.

Niisiis — oletame, et elu peabki olemas olema. Kuid sellisel juhul ei saa tema mõte olla mõttetuses. Üksikindiviidi tasemelt vaadatuna näib, et enamiku täiskasvanud inimeste täisväärtusliku elu ja olemasolu on vajalik teistele, kuna inimese puhul on tegemist ühiskondliku olevusega.



Ent terve inimkonna tasemelt vaadatuna peame nentima, et siiski on see suuresti mõttetu, sest kasvõi liigi hävitamine ei tooks suuremat kahju kui rikuks veidi ökosüsteemi tasakaalu. Kuid see taastuks peagi. Tõenäoselt oleks mõne putuka- või vetikaliigi hävitamine palju kahjulikum kui inimese hävimine, sest esiteks on inimene elu kõrgeimaks vormiks ning väga paljude ahelate lõpplüliks ning teiseks teeb ta oma eksistentsiga palju rohkem kahju kui ta seda teeks oma kadumisega. Ja kahju ei tee ta kahjuks mitte ainult enesele, vaid kogu loodusele.

Niisiis jõuame lõpuks välja tõeni, et inimene on koguni mingi parasiit. Kuid mis õige parasiit see on, kes enda hävimisele mõtleb. Siin tuleb teravalt ilmsiks see ebainimlik egoism ja looduslik liigi säilitamise instinkt. Siit on inimene püüdnud üle minna uuele inimlikkuse tasemele, mis ei seisne mitte inimlikkuses selle sõna kõige üllamas ja õilsamas tähenduses, vaid kompromissis: inimene püüab säilitada iseend ning ka ümbritsevat loodust. Kuid seda kaugeltki mitte jälle üksikindiviidi tasemel, vaid kahjuks ainult teatud ametialal töötavate inimeste arvelt (kes saavad selle eest raha ja nii edasi), inimkonna tasemel. Pealegi tuleks siinkohal esitada üks "taktitu" küsimus: kas inimene teeb seda (kaitseb loodust jne) looduse või iseenese huvides?

Võib ju tekkida kohe vastuküsimus, et miks ei peakski ta seda tegema enda huvides, kui ta siiski on liik ning omab enesesäilitamise instinkti. Kuid kuhu jääb siis see kurikuulus inimlikkus? Kas seda polegi või ei kuulu konkreetselt see probleem inimlikkuse mõiste alla? Või koguni ongi kogu see inimlikkus silmakirjatsemise sünonüüm?

Inimene on ise endast väga heal arvamisel. Kuid näib, et tegemist ongi ainult palja arvamisega, kuna inimlikkuse puudumine taandaks kõik taas instinktidele. Vabandagu lugeja kirjutise autorile juhul, kui ta on "inimlikkusest" teisiti aru saanud, kui peaks. Ometi ei peaks siinkohal rääkima sellest inimlikkusest, mis on otseselt seotud inimese enda või teise inimesega. Sest sellisel juhul võiksime ju rääkida kasvõi eesellikkusest ning avaldada suuri teoseid eeslite maailmavaatest, kuivõrd neil vaesekestel pole oskust end paberil väljendada.

Niisiis peame siiski jääma selle juurde, et elu on olemasolu vorm, mille mõte pole rohkem ega vähem kui olla. Lihtne plekk-kruus ka on. Kuid temal on mingi mõte — ta on inimese tarvis joomise jaoks. Ent kelle tarvis ja mille jaoks on elu? Arvatavasti Looduse tarvis ja selle jaoks, et oleks huvitavam...

Kuid veel samas vaimus arutledes jõuaksime lõpuks sinnamaani, et Loodus peab olema keegi, sest miski tarvis pole midagi. Miski võib miski juurde kuuluda, näiteks nagu kuulub kaas poti juurde või neutron prootoni juurde, kuid me ei saa öelda, et kaas on poti jaoks — seegi on ikkagi inimese jaoks, kelle jaoks on ka see pott ja nii edasi. Kuid mis (kes) on keegi ning samas Loodus? Jumal? Kurat? Kurat seda teab!

Koostatud kasutades "Lühikest Filosoofia Leksikoni"
juhendaja vanemõpetaja Tõnu Luik.

Elu mõttest (II)

On vähe tõenäone, et keeleteaduste doktor vaevab oma pead mingi maja projekti kallal või siis näitleja mõtleb sellele, mismoodi elektrienergiat efektiivsemalt kokku hoida. Igal inimesel on oma mõtted, oma maailmavaade. Oma "maailmavaade" on ka koeral. Ta ei tea küll midagi rakkudest ega aatomitest, ta ei tea, et Maa on ümmargune, kerajas planeet, ta ei tea isegi seda, et ta hundist on põlvnev, ent ometi mõtleb ta midagi. Selles ei kahtle need inimesed, kellel endl koer on. Sest on ilmne koera unenägemine või kaval käitumine juhul, kui ta midagi soovib ja temale seda ei lubata. Uneks peetakse ju aju iseseisvat mõttetööd, järelikult võib pidada und nägevaid loomi ka mõtlevateks.

Nii nagu olid lood "maailmavaatega", on loomulikult koeral ka koerauni, kus ta tõenäoselt näeb kasside tagaajamist või midagi analoogset. Inimesed, kes kõigele ilmsele vaatamata ei usu, et koerad ning teised kõrgemad loomad võivad mõelda, pole endale arvatavasti püstitanud küsimust — milleks siis neil üldse on suhteliselt suur ja keerukas aju?

Mis puutub teadvusse, siis sellegi kohta ei tohiks me öelda, et inimesel on ja hobusel seda ei ole, vaid peaksime ütlema — meil on, ent hobusel eeldatavasti pole, kuivõrd hobune pole oma loomult ühiskondlik loom (selles suhtes saaks näiteks hundi või šimpansi siia arvata) ja nõnda edasi. Inimene on juba kord võtnud endale kinnisidee, et tema on kõige, kõige, kõige... ega taha kuuldagi sellest, et keegi peale tema võiks ka mõelda või omada teadvust. Mille põhjal aga inimene otsustab, et koer pole kaasteadev oma olemasolust, see on vist tlle eneselegi arusaamatu.

Kuivõrd mõtlemine on tegelikkuse peegeldus, siis mis annab inimesele õiguse otsustada, et koera aju ei peegelda tegelikkust? Me ju ei tea isegi seda, kas kõrgemad loomad omavahel mitte ei "vestle" näiteks mingil palju täiuslikumal tasemel kui artikuleeritud kõne, näiteks telepaatilisel teel. Aga otsuseid langetame me küll.

See kõik käiks valdkonda, mida üks enesest lugupidav inimene müstikaks nimetab. See on analoogiline olukorrale, kui kuulutame kõva häälega, et UFOsid pole, et oleme unikaalsed kõrgestiarenenud olendid ja nõnda edasi, kuna nii on antud juhul lihtsam — meie teadmised ja mõtlemine lihtsalt ei küüniks vastupidist mõistma.

Lugejale ärgu jäägu mulje, et autor võrdvääristab loomadega või koguni alavääristab inimesi loomade suhtes — kaugeltki mitte. Kahtlemata on inimene selles tähenduses kõige, kõige, kõige... kuna ta 1) omab ääretut uudishimu kõige ja kõigi suhtes ning 2) omab võimet ja võimalust teha tööd. Ja peamiselt need omadused ongi inimese teistest kõrgematest elusolenditest nii palju ette viinud. Ent samas ei maksaks unustada, et kõik need arusaamad ja terminid on inimese poolt formuleeritud ja välja mõeldud, et need kõik on vahest isegi suhtelisemad kui hea ja halva tähendus.

Siiski leppigem meie endi dogmaatiliste arusaamadega ning mingem edasi. Ei saa mööda vaadata faktist, et enamus loomi pole siiski intellektuaalsed olendid ning meil tuleb isegi eeltoodud hüpoteesi ja targutusi arvestades loomad kui üldine rühm või "organisatsiooni aste" lugeda stiihilise eluvormi kandjaks. Ja nii jääbki vaatluse alla üksnes inimene, kuivõrd me püüame selgusele jõuda mõistusliku elu mõttes.

Inimene pole mitte üksnes looduslik olend, bioloogiline indiviid. Inimene on oma olemuses ühiskondlike suhete kogusumma. Oma päritolu, anatoomilis-füsioloogiliste iseärasuste ja oma bioloogiliste iseärasuste poolest on ta muidugi seotud loodusega, olles selle kõrgeim produkt. Loodus iseenesest pole aga inimesele andnud ühtegi omadust, mida me nimetame inimlikeks. Mitte ainult teadvust, kõnevõimet, inimlikke emotsioone, vaid isegi püstikäimise võimet ei saa ta sündimisest peale, kuigi kõik vajalikud bioloogilised eeldused pärib ta vanematelt.

Elu mõttest (I)

Käesoleva referaadi teema võiks pigem olla Mõtteid elu mõttest, kuivõrd siin pole mitte just päris lõplikult antud vastus püstitatud küsimusele. Ja kas seda ongi üldse võimalik? Õigupoolest polegi siin tegemist referaadiga, kuivõrd refereeritud on vaid filosoofialeksikoni. Loomulikult ei pretendeeri käesolev kirjutis mingile avastusele, ent on ilmekaks näiteks ühe teise kursuse bioloogi seniste teadmiste põhjal kujunenud (kujundatud) maailmavaatest. Lähtugem siingi väitest:

Mõtlen — järelikult olen olemas

Et rääkida elu mõttest, peame eelkõige vastama küsimusele — mis on elu? Termin "elu", nagu mitmed teisedki, on aegade jooksul saanud mitmeid tõlgendusi ja definitsioone. Meie lähtugem Engelsi definitsioonist, kus öeldakse: elu on valkkehade eksisteerimise viis, mille oluliseks momendiks on lakkamatu ainevahetus neid ümbritseva välise loodusega...

Selle termini all mõeldakse sageli ainult elusolendeid, jättes kõrvale isegi taimed, rääkimata ainuraksetest ja bakteritest. Maailma organiseerituse astmed võiksime meile teadaolevalt visandada järgnevalt:

aatom — molekul — rakk — taim — loom — inimene

Et aatom ega molekul iseenest ei vasta eeltoodud elu definitsioonile, langevad nad meie vaatlusest kõrvale. Aatom ja molekul iseenesest veel pole elu kandjaiks. Rakk, taim, loom ja inimene vastavad definitsioonile aga täielikult, olles seega elusad kehad. Siin toodud maailma organiseerituse iga järgnev aste on eelmisest kõrgem, kujutades endast hoopis uut kvaliteeti. Elu kandvad "astmed" võiksime üldjuhul jaotada kahte suurde rühma — mõistuslik ja stiihiline elu. Siin tähendab stiihiline mitte organiseerimatust, vaid loodusjõulist, looduse enese organiseeritut ja juhitut. On ilmne, et kahte esimest järelejäänuist (rakk, taim) ei saa me kuidagi pidada mõistuslikeks olenditeks, kuigi viimase kohta on kirjutatud nende omapärasest "käitumisest".

Aga taimede reageerimist muusikale ei pea me siiski mõistuslikuks, kuivõrd seniste arusaamade kohaselt on sel puhul tegemist kasvõi õhu võnkumise või muu sellisega ja kaugeltki mitte mõistusega.

Niisiis jäävad järele vaid kaks "astet" — loom ja inimene. Esimene neist on väga laia hõlmavusega, kuna loom on samahästi karu kui sipelgas, mammut kui ka meriliilia... Loomad on isegi osa ainurakseist, kuid need me tõstsime rakkude "astmele" ning heitsime vaatlusest kõrvale kui stiihilise elu kandjad. Loomadest võiksime mõistusliku elu kandjaiks lugeda vaid kõrgemaid loomi.

Käesoleva kirjutise autori isiklik arvamus on, et mõtlemisvõimelised (samastame siin mõistuslikkusega) on need kõrgemad loomad, kes partneriga, olgu see siis samast liigist või mõnest teisest kõrgemast, "suhtlemisel" neile silma vaatavad. Esimesel hetkel võib see väide näida naeruväärsena, ent loomulikult ei piisa mõtleva olendi eristamiseks mittemõtlevast ainuüksi sellest. Siin tuleb kahtlemata veel arvestada ajumahtu ning liigi üldist arengutaset.

Näiteks vaatab konn kas inimest või mõnda muud lähenevat objekti tervikuna. Ta näeb seda objektina, potentsiaalse vaenlasena (kui on tegemist temast suurema loomaga). Veelgi enam — ta ei näe selles tähenduses üleüldse liikumatuid objekte. Vastandina sellele vaatavad aga näiteks koer või šimpans alati silma. Korduvalt on sooritatud katseid, tõestamaks näiteks šimpanside algelist mõtlemisvõimet.

Edasi. Inimene vaatab suhtlemisel teise inimesega reeglina silma. Inimene vaatab silma ka koerale või šimpansile. Viimased on oma mõistuslikkuselt inimesele suhteliselt lähedased olendid. Konna või lindu vaadates ei vaata inimene neile silma. Viimased ei tee seda ka ise meie suhtes, nagu eespool nägime. Siit võime järeldada, et mõistuslikkuselt (intellektuaalselt) lähedased olendid saavad parima kontakti pilgu, silmside abil.

Koer, suheldes teise koeraga, vaatab temale silma võrrelduna inimesega sedavõrd vähem, kuivõrd ta saab infot näiteks lõhnade abil. Tõele au andes tuleb meil tunnistada, et koerte lõhnataju on üksi kadestamisväärne ning annab neile tõenäoselt rohkem infot kui inimesele tema silm ja nina kokku. Silma vaatamine pole koertel esmajärgulise tähtsusega ja nad teevad seda inimahvidest harvemini, need omakorda jälle harvemini inimesest.

Seostades käesolevat eelpooltoodud hüpoteesiga, võime nii väita, et inimene on šimpansist mõistuslikum, see omakorda koerast jne. Oleme siin samastanud mõtlemisvõime ja mõistuslikkuse, mis selles tähenduses annavad seda hästi teha.

Ei ole võimatu, et mõni satiirimeelne kriitik (või kriitiline satiirik) teeb siit "järelduse", et kui kohtame tänaval pimedat inimest, olgu ta seda sündimisest saadik, siis on ta samaväärse mõistus(likkus)ega kui näiteks maad tuhniv mutt. Nii see siiski ei ole. Tuleb märkida, et antud hüpotees kehtib eelkõige üldises tähenduses ja alles siis iga üksikindiviidi kohta eraldi, mitte aga vastupidi. Veelgi enam — silma vaatamine näitab siinjuures potentsiaalset mõtlemisvõimet.

Mida nimetada inimlikkuseks?

Alates teadvuse tekkest on inimene end teistest loomadest paremaks pidanud, kui mitte veel enne seda. Praeguse arusaama kohaselt ongi teadvus üks peamisi, mis inimest teistest loomadest eristab ning meie arvates eelistatud olukorda seab.


Kuid eks tegelikkuses ole kõik see vaid üks religioon, jutumärkides muidugi. Sest kuidas võib üks inimolend väita, et näiteks koer ei tea, et ta on koer. Või kui koer tõesti ei teaks, et ta on koer, siis peaks ta ju iga vastutulevat elusolendit omasuguseks pidama. Nüüd te küsite, et kuidas me võime arvata, et ta seda ka ei tee. Aga esiteks sellepärast, et see pole loogiline, teiseks seepärast, et vastasel korral, kui ta peaks kõiki koerteks, avaldaks ta vastavat reaktsiooni ja kolmandaks, kui soovite, on nii mugavam, vähemasti antud kontekstis.

Teine võimalus oleks, et ta ei pea mitte kedagi koeraks. Kuid ka see langeb ära, sest koer tunneb ikkagi koera ära. Kas siis peaksime sellest järeldama, et koer on ka inimene? Jah, koer on sedavõrd inimene, kui ta on koer. Niipalju siis teadvusest.

Niisiis inimene on inimene ja koer on koer. Esimese kohta, õigemini küll tema käsitluse kohta, kuuleme sagedasti öeldavat, et see on inimlik. Inim- sõnast inimene ja liide -lik, mis tähendab kellelegi kuuluvust. Niisiis inimesele kuuluv, inimesele omane. Mis siis on inimesele omane? Errare humanum est. Kas tõesti ainult eksimine? Ja kas üldse eksimine? Ju vist. Sest loomad ei eksi ja kui eksivadki, siis hukkuvad. Või kes seda nende psüühikat ikka nii väga uurinud on või kui ongi, siis peaaegu alati seisukohast, et loom ei mõtle.


Aga inimene mõtleb ja mõtlemine võib olla ekslik — eksimine on inimlik! Milline raudne loogika! Aga kui koer ei mõtle, siis ei saa ta ju ka sellest aru, et inimese mõtlemine on ekslik ehk eksimine on inimlik. Ja kui ta aru ei saa, siis kelle tarvis me üldse karjume, et eksimine on inimlik? Loomulikult enda jaoks. Et end õigustada. Niipalju siis eksimisest.

Kuid mis siis ikkagi on inimlik? Mis on see inimesele omane? Inimene sööb, magab, paljuneb. On see inimlik? Loomulikult mitte! See on küll inimesele omane, kuid mitte ainult. See on omane kõikidele loomadele või vähemasti enamusele. Söömine on loomulik. Magamine ja paljunemine samuti. Loomulik. Aga kuivõrd need on kõigile (või vähemasti enamusele) loomadele üldiselt omased, siis on see ju pigem loomalik. Loom- on nimetav, -lik on liide, mis näitab kellelegi kuuluvust või kellelegi omast. Pealegi sobivad sõnad loomalik ja loomulik ka omavahel ülihästi. Niisiis on kõik loomulik samas ka loomalik.

On loomulik, et inimene kõnnib, kuid on inimlik, et ta käib nimelt tagajalgadele tõusnult. On ülisage nähtus, kui neid kahte mõistet (termi) kasutatakse risti vastupidises tähenduses. Öeldakse ju näiteks, et olen nii laisk, et lausa jube, aga see on ju inimlik. Või siis, et on loomulik, et ta sellele mõttele tuli, kuid see mõte pole inimlik. Kaks viimast lauset on ju jama!

Laiskus pole sugugi inimlik, vaid täiesti loomulik (loomalik) nähtus. Iga normaalne ja endast lugu pidav loom laiskleb oma koopas võ puuoksal, kui tal kõht täis ja muud loomulikud vajadused rahuldatud. Aga inimene on just seesugune loom, kes üksi pole suurt millekski suuteline. Aga selleks, et teistega koos eksisteerida, peab pidevalt midagi tegema, nagu sipelgas.

Kui sellele asjale läheneda muidugi ainult inimese tasandilt, on tegevus täiesti loomulik nähtus, praeguses tähenduses aga tõeliselt inimlik (sipelgalik?). Ja kui tõesti ainult inimese tasandil püsida, on ka teise lause esimene pool õigustatav, teine pool aga välistab selle võimaluse.

Mõtlemine, nagu soovib enamus, pole sugugi loomulik, vaid inimlik. Lähtugem siinkohal jällegi sellest seisukohast, et ainult inimene mõtleb ja nii edasi... Ja mõte iseenesest on inimlik ehk pole loomulik (loomalik). Niipalju siis loomulikkusest ja loomalikkusest.

Kuid võtame luubi alla sellised kahtlase väärtusega nähtused nagu suitsetamine, alkoholi ja narkootikumide tarvitamine või homoseksuaalsus. Kõigepealt suitsetamine. Niisugune haigus (harjumus) on omane tõesti ainult inimesele — järelikult on see inimlik. Kuid vaatame seda protsessi detailsemalt. Suitsetamist nimelt. Miks inimene üldse suitsetab? Algul eeskuju, siis tahtmine näida täismehena, seejärel harjumus ja lõpuks teadlik haigestumine. "Tore" tsükkel, ja seda põlvest põlve. Eeskuju ei ole inimlik, kuna mitte üksnes inimene ei võta liigikaaslaste käitumisest eeskuju. Tarvitseb siin vaid meenutada katseid rottidega või midagi seesugust. Järelikult on eeskuju loomalik (loomadele ja ka inimesele kui loomale omane; loomulik). Tahtmine kellegina näida pole loomadele omane — see on tõepoolest inimlik. Harjumus? Mis üldse on harjumus? Heaolu saabumise soovist ajendatud tingitud tahtmine. Kuid milline loom ei tahaks, et tal oleks mõnusam, parem olla? Niisiis on ka harjumus oma põhiideelt loomalik (loomulik). Mis moel seda tahtmis realiseeritakse — inimene mõistuslikult, loom, olgu siis et instinktiivselt — see pole siinkohal üldse oluline.


Kui tahtmine oleks vastuoluline — näiteks kui inimene tahab endale midagi süstida, et näha, mis temaga juhtub, kusjuures süstimine pole üldse hea, vaid valus — soos pöels muidugi tegemist inimliku tahtmisega.

Ja viimane etapp — teadlik haigestumine, see tähendab, iseenda organismi tervise ohverdamine hetkelise, alatise või alalise heaolu (hea olu) huvides. Ohverdamine on teadlik tegevus ja kaudselt egoistlik. Rõhutagem — kaudselt. See tähendab, et inimene küll teab, et ta suitsetamise tagajärjel haigestub, kuid suitsetab sellegipoolest, sest see on talle harjumuseks.

Kuid siin on üks paradoksaalne seik — inimene ohverdab end iseendale, enda tervise, enda heaolu huvides, kuigi tervis on eelistatult heaolu (loomulik!). See tähendab, et inimene on enda on enda vastu kaudselt egoist. Kas siis altruist või hoopis topeltegoist? Või koguni kolmekordselt, kui arvestada ka suitsetaja kahjulikku mõju teistele? Jah, pigem küll see viimane. See on suitsetamise paradoks.

See, et inimene on teadlik enda haigestumisest ja sellest, ta on egoist ja ka sellest, et ta on teadlik ja nii edasi, sõnaga — teadlik — on inimlik. Ka see on inimlik, et inimene on nõus oma tervisest loobuma loomalikkuse — heaolu — huvides! Sest ükski loom ei hüppaks tulle, kui ta teaks, et see tapab. Me ju jäime selle juurde, et loomad ei tea ega mõtle. Niipalju siis suitsetajatest kui kolmekordsetest egoistidest.

Mis aga puutub alkoholismi, siis on ka see inimlik, kätkedes endas loomalikkust, nagu suitsetaminegi. Ka alkoholi tarbimine algab eeskujudest ja traditsioonidest, jätkub heaoluga ja lõpeb vajadusega, haigusliku vajadusega. Siin, nagu nägime, on eeskuju loomalik, traditsioonid aga inimlikud. Edasi on kõik analoogne. Heaolu on loomalik, kuid selle saavutamine haigestumise hinnaga inimlik ja nõnda edasi.


Narkomaaniaga on asi pisut keerulisem, ehkki, peab ütlema, et ka alkoholism on teatud mõttes narkomaania. Inimeste seas saab narkomaaniagi alguse enamasti huvist. Huvi on loomulik, see tähendab loomalik. Harjumuseks saamise faas jääb siinpuhul peaaegu mängust väljagi, sest narkootiliste ainete järele tekib õige kiiresti vajadus. Vajaduste rahuldamine on aga loomulik (loomalik). Ja arvestama peab veel ka asjaoluga, et narkootilised ained samastavad inimest loomaga selles mõttes, et tal kaob tavaliselt loogilise mõtlemise ja reaalsuse tajumise võime.

Seega pole narkootikumide tarbimises midagi inimlikku. Lisada võib veel ka, et kui loom satub juhuslikult droogile, huvist selle vastu, kas on see on söödav või mitte, muutub temagi õige pea narkomaaniks. Vaje on ainult selles, et inimene teeb algselt tutvust narkootikumidega tavaliselt teadlikult, loom aga juhuslikult. Ja see ongi kogu erinevus.

Mida siis kujutab endast homoseksuaalsus? Nagu mee eespool nägime, on seks loomulik. Mida endast kujutab aga homoseksualism? Ilmne on, et tegemist on sugutungi rahuldamisega, seega loomuliku nähtusega. Jah, selles mõttes küll. Kuid teisest küljest on homoseksualism tingitud just inimese (kõrgemast) psüühikast ja omane ainult inimesele. Seega on homoseksualism täiesti inimlik ning asjaosalised olukorrast teadlikud. Peale selle sobivad ka sõnad homoseksualism ja Homo sapiens. Niipaljukese siis narkomaaniast ja homoseksualismist.

Nagu nägime, pole ükski nimetatud nähtustest lõpuni loomulik ega lõpuni inimlik. Võiks öelda, et need on ebainimlikud, aga samahästi ka ebaloomulikud (ebaloomalikud).

Juttu oli ka niisugusest nähtusest nagu egoism. Kas egoism on inimlik ja mida me üldse võiksime egoismiks nimetada? Kui egoismiks nimetada kõike omakasupüüdlikku, siis võiksime küll hulluks minna, saades aru, kuivõrd lootusetud egoistid me kõik oleme. Sest eks ole ju ka needsamad söömine, magamine ja eksisteerimine üldse kõik omakasupüüdlikud. Kuid ka loomades on egoismi (kui lepime kokku, et kõike loomulikku me egoismiks ei nimeta). Nii näiteks on kaks isahunti täiesti võimelised teineteisele kõrri kargama, et aga püütud jänest endale saada. Püüdjal on jänesele moraalne õigus, sest tema nägi selle saagi tabamisel vaeva, teine aga leiab, et miks peaks too ise kõik üksi nahka panema. Seda arvestades võiksime siin ja edaspidi egoismiks nimetada kõike sellist, mis olendile (egole) toob kasu nii, et see teisele kahjulik on. Ja võimegi kergemalt ohata — magamine ei ole teisele kahjulik, söömine ka mitte, juhul kui nälgijaga oma portsjon pooleks jagada.

Miks on eneseohverdamine kaudselt egoistlik? Seepärast, et, vastavalt inimpsüühikale, kavatseb ta sellest, kellele ta end ohverdab, hiljem kasu saada. Kui aga arvestada, et ohverdamine on kasu teistele, siis see neutraliseeriks egoismi ja me jõuaksime tagasi selleni, et ohverdamine on siiski pigem altruistlik.

Armastus ja sõprus? Kas need on inimlikud, kuivõrd loomad pole seda vähemalt sõnades võimelised väljendama. Ärgem pretendeerigem siinkohal mingile definitsioonile, kuid nentigem fakti, et armastus ja sõprus on üks ja seesama asi (väikeste eranditega) ning kuulub inimpsüühika vigurite hulka. Siinkohal võiks rääkida armastuse-sõpruse auraalteooriast, kuid jäägu ka see siiski oma järge ootama.

Niisiis nägime, et terme "inimlik" ja "loomulik" kasutatakse igapäevases kõnes täiesti vales kohas või koguni vales mõttes.

Mustand 811211

Juhatus

Keset ööd
ja keset päeva
korda kaks
ööpäeva sees
näevad hirmsat
moodi vaeva
rumal üks
ja targem mees

Keset päid
või keset jalgu
mõttehiiglus
otse sees
jäävad hirmsat
moodi võlgu
sõnust kirju
lehe ees

Keset tööd
ja keset vaeva
korda viis
või rohkem veel
alatasa
löövad käega
rumal üks
ja targem mees

Sõbra surm

Päike oli loojunud ja purpurne kuma juba niivõrd nõrgaks muutunud, et kui ma poleks süüdanud küünalt, oleksid sissekanded tööpäevikusse tegemata jäänud. Edutu päev kajastus minu mornis meeleolus, kuid töö nõudis siiski oma osa. Arvutused ja kokkuvõtted edenesid visalt, kui seda üleüldse edenemiseks võib nimetada. Alles siis, kui üks arutu ööliblikas juba vist oma viiendat korda proovis küünlaleegis oma elu lõpetada, tulin mõttele uks sulgeda. Selle aja sees õnnestus liblikal küünlavahasse kinni jääda ja põlema süttida. Ja nii ta põles, tiib vahasse sulanud, endast heleda praginaga siia ilma jääjatele märku andes. Oli hilissuvi.

Minu laboratoorium, mis koosnes pisikesest eeskambrist ja veidi suuremast töö- ning eluruumist, seisis poolemeetristel vaiadel. See oli hädavajalik, kuna kevadise suurveega või tugevate sügiseste läänetuultega tõusis merevesi siin piisavalt kõrgele. Ja kui mitte vesi ise, siis vähemiste kevadised jääpangad oleksid seda majakest kahjustanud. Võite kujutleda, kuivõrd ebamugav on hommikune ärkamine, kui sa narilt maha astudes tunned, et vesi on põlvini või nii, sest, nagu juba öeldud, oli eluruum samas kus tööruum. Ühes ruumis. Ja et sellist liigset romantikat vältida, olidki hütid vaiadel.

Aga ajahammas polnud laiselnud ja nüüdseks polnud kaugeltki enam kõik vaiad ühepalju maa sees, nii et laboratoorium oli nõrgalt viltu. See aga tähendas seda, et kui ma tahtsin ust sulgeda, pidin kasutama kas harjavarre või nööri abi. Vaatamata minu pingutustele jäi ukse vahele siiski väike pilu, aga sellest ma ei hoolinud, kuna öö tõotas tulla soe ja täiesti tuuletu.

Olin peaaegu juba taas arvude maailmas, kui kuulsin küünlaleegi õrna võbina ja praksumise sekka midagi, mis mu kohe siia ilma tagasi tõi. Heli järgi otsustades võis arvata, et tuppa oli tunginud sääsk. Ja varsti võisin selles ka veenduda, kuna külaline asus orbiidile ümber minu pea. Ta pinises nii haledalt, et ei puudunud palju, ja ma oleksin naerma puhkenud. Omakeskis naerjaid peetakse aga tavaliselt jaburateks ja seepärast jäin surmtõsiseks, ehkki sisemiselt tegi see pinin mulle endist viisi nalja. Kuid mida rohkem see sääsk pinises, seda närvilisemaks ma muutusin. Naerutuju kadus. Juba mõne minuti pärast tekkis mul kange tahtmine sellest tüütust külalisest lahti saada. Minu katsed teda pihuga tabada läksid sajaprotsendiliselt vett vedama. Tuli nentida, et need hilissuvised sääsed on ühed paganama kavalad ja osavad elukad. Sellest hetkest alates, kui ma kätega vehkima hakkasin, ei ilmunud ta enam kordagi minu näo ette, vaid piirdus kuklataguse piirkonnaga. Mul tuli selle neetud sääse pärast oma töö lõplikult katkestada. Voltinud kokku ühe vana ajalehe, tõusin tapahimulisena püsti. Kaks silma näevad vististi tükk maad kehvemini kui sääse teab kui mitu silma kokku ja nii õnnestuski tal, nagu mulle näis, ilma suurema vaevata minu eest plehku panna. Jätsin oma ürituse pooleli.

Järjekindel, nagu ma olen, püüdsin uuesti töö kallale asuda. Ei läinud aga viit minutitki, kui mu tüütu külaline taas platsis oli ja mulle kõrvulukustavat pininat kõrva karjus. Nüüd tundus see mulle juba tõepoolest lausa karjumisena. Lihtsalt hirmus!

Aknaraami alaservas elas minu suur sõber ämblik. Ma olin komandeeringus juba teist nädalat, tema oli aga juba enne mind kohal. Ta tundis end täieõigusliku peremehena, ja mina ka, ning juba sellepärast tasus meil konfliktide vältimiseks hästi läbi saada. Tegelikult oli ta üsnagi kasulik seltsimees. Öö jooksul oli ta võimeline kasvõi kolm kärbest nahka panema, et aga mina rahulikult magada saaksin. Mul on kohutav allergia kõiksugu pinisejate ja sumisejate vastu. Olin talle mõnikord täitsa tänulik.

Kunagi polnud mulle mõttesse tulnud temalt midagi paluda. Nüüd aga pidin olukorra sunnil enesele tunnistama, et olnuksin äärmiselt meelitatud, kui ta selle neetud sääse oleks kinni püüdnud ja minu pärast või tervelt alla neelanud. Nagu selgus, ei läinud sääsele minu kavalus korda ja ta pinises ikka endist viisi edasi. Minu meelest oleks aga täiesti loomulik olnud, et ta hukkub, sest miks peakski üks hilissuvine sääsk ellu jääma, liiatigi kui ta elab mere ääres, kus mõni pääsuke ta kindlasti nahka oleks pannud, kui ta mitte minu hurmava vere lõhna peale, lont ees, uksepraost sisse poleks lipsanud.

Süütasin sigareti ja püüdsin suitsu sääsele vastu vahtimist puhuda. Iga normaalne sääsk oleks suitsu eest kõrvale põigeldes ämblikuvõrku sattunud, see siin aga ei teinud suitsust väljagi, justkui oleks tal nina kinni. Siis tõmbasin korraga liiga ahne mahvi ja kukkusin läkastama. Suitsusegune hingeõhk, mis köhimisest tekkis, ehmatas hoopis ämbliku oma peiduurkasse, kust see ei paistnudki soovivat enam välja tulla, ehkki olin köhimise lõpetanud. Ämblikule tema kohustusi meelde tuletada püüdes sorkisin tikuotsga tema võrgus. Seepeale kukutas ta end hoopis kusagile põrandale, mind alatult reetes. Sedapuhku pidin ta rahule jätma.

Lõpuks avasin ukse, kustutasin küünla, et akna taga pekslevad ööliblikad sisse ei märkaks tulla, ja süütasin uue sigareti. Oma pool tundi tegelesin ainuüksi sellega, et seda neetud sääske välja suitsetada. Vahepeal olin juba päris veendunud, et lähen lolliks, siis aga mõtlesin ümber. Ja väga targasti tegin, kuna ühel ilusal hetkel ei kuulnud ma enam mingit pininat. Keravälgu kiirusel sulgesin ukse, et sääsk tagasi tuppa ei pääseks, ja seekord õnnestus see palju paremini. Igatahes mingit pilu ei jäänud. Kui ma siis uuesti küünalt mõtlesin süüdata, pidin sellest ideest loobuma, kuna ei mäletanud vähimalgi määral, kuhu ma selle suure jahipidamisega need tikud olin visanud. Riietusin käsikaudu lahti ja kobisin asemele.

Hommikul ärkasin terava torke peale alahuules. Oh sa pagan, jäin hiljaks! See kuradima sääsk lendas justkui paistes sinepituub minust eemale ja maandus lakke, kus võttis vaevaks hakata oma lonti puhastama. Seda ma muidigi täpselt ei näinud, võisin ainult oletada. Kuid mida muud peakski üks silmini täissöönud sääsk tegema kui mitte lonti puhastama. Niisiis selgus, et ta, sinder, polnud õhtul hoopiski mitte välja lennanud, vaid kusagile urkasse paremaid aegu ootama pugenud!

Tundsin, kuidas mu alahuul nagu soe pärmitaigen üles tursus. Rumal oleks arvata, et mul oli plaanis sellele sääsele niisugust tegu kinkida. Ma kargasin püsti kui vinnast vabanev vedru ja... lõin koletuma pauguga oma pea vastu nari kohale seatud riiulit, nii et kotitäis pannkoogijahu, tühi õllepudel ja plekk-kruus kolinal alla sadasid. Loomulikult ei jäänud jahukott terveks ja minu edspidised pühapäevad pannkookidega olid samahästi kui unistus. Muhk minu peas kasvas tunduvalt kiiremini kui jahutolm hajuda jõudis. Sääsk istus aga ikka täpselt sama koha peal, justkui poleks vahepeal absoluutselt mitte midagi juhtunud. Või veel! Temal oli ju kõht täis ning teda ei huvitanud põrmugi minu pannkoogijahu, millega ma juba peaaegu üleni koos olin. Ma ei taipa siiamaani, miks ma ei võinud toda neetud jahu siis varemalt kusagile teise kohta või vähemalt riidekotti panna.

Väiksena õpetati mind ikka, et kui muhu pähe lööd, pane külm nuga peale. Õllepudel aga küll ei aidanud ja ma tegin loogilise järelduse, et ju see siis just nimelt nuga peab olema. Kui ma hoobist lõpuks toibusin ja töllmokse ükssarvena end püsti ajasin, pidin kurvastusega nentima, et peale minu oli veel ka kogu ülejäänud mööbel paraja jahukorraga kaetud. Kõige paksemalt oli seda muidugi nari ees põrandal. Iga minu liigutus tekitas paraja keeristormi, nii et ma pidin ukse avama, kui ma ei tahtnud ühel jalal keset tuba seistes pealt vaadata, kuidas sääsk minu verd seedib.

Ust avades lootsin ma siiralt, et vähemalt osa tolmust ka õue lendab. Haarasin laualt vastavaks otstarbeks kokku volditud ajalehe ja tormasin oma vaenlast tapma. Nüüd aga hakkas teisel küll kiire. Ja otseteed ukse juurde! Õnneks sain tema teele ette, sest niisama lihtsalt ei saanud ma seda elukat ju ometi minna lasta. Selle peale tegi ta tiiru lae all ja võttis siis kursi aknale, vastu mida ta täie hooga ka põrutas. See hoop sai talle saatuslikuks. Et ta minu verd sedavõrd palju oli ahnitsenud, ei jäänud tal üle muud, kui lõhki minna nagu asfaldile kukkunud arbuus. Akna määris ära, kuid siiski — paras talle!

Alles nüüd tuli mulle pähe kella vaadata. Olin hilinenud juba vähemalt poolteist tundi! See rikkus oluliselt vaatlustulemuste täpsust. Õnneks olin ma siin ise enda peremees ja mõistagi ei kavatsenud endale käskkirja kirjutada. Panin hetkegi viivitamata riidesse ning lausa tormasin randa, et mõõturid üle vaadata.

Juba paari tunni pärast olin tagasi, tugevast vihmasajust läbimärg. Tolleks päevaks olid vaatlused samahästi kui teostatud. Kui mul oleks tulnud tahtmine kellelegi valetada, et mul on selgeltnägemise võimed, võinuksin ma ennustada, kuidas mu putka lagi kolmanda ja neljanda tala vahelt läbi tilgub. Nii tugeva vihmaga ei saanud see lihtsalt teisiti olla... ega olnudki.

Kui ma oma riided kuivaks olin väänanud ja kuivad selga pannud, tahtsin hakata tuba koristama. Ja alles nüüd ma märkasin, et harjaga, mida juba käes hoidsin, polnud suurt midagi peale hakata. Jahu asemel oli põrandal paks kiht taigent. Vajas vaid veidi segamist ja otse pannile... ja koogid saavad maitsvad, nagu teleris ikka räägiti. Et polnud pühapäev, otsustasin taigna siiski minema visata. Ei või ju ometi ühe sääse pärast oma traditsiooni rikkuda. Pealegi oleks see jätnud mulje, et olen räpane. Otsisin kusagilt ühe vana kaltsu ja küürimist jätkus õhtuni. Alles paar tundi enne loojangut võisin taas pühenduda oma arvutustesse.

Kui ma paberi ja pliiatsiga kolmandat arvutust tegin, köitis mu tähelepanu aknalaual toimuv. Mingisugune minule täiesti tundmatu putukas püüdis meeleheitlikult minu vaenlase laipa kusagile sikutada. Küll ronis ta sääsele selga ja tiiva alla, siis jälle selga, siis ette ja taha ja nii edasi. Kahevõitlus vaata et kolm korda suurema laibaga oli pingeline ja kestis kaua. Lõpuks hakkas laip millimeeter haaval liikuma, küllap oli enne verega aknalauale liimunud. Nii minu kui ka putuka meel läks rõõmsaks. Lõpuks! Lõpuks ometi ta liikus! Oli juhuseid, kus loomakene vähe üle pingutas ning sääse endale peale veeretas või vastupidi. Tegin loogilise järelduse, et ju pidas see putukas minu vaenlast söödavaks ja oli temaga nüüd hädas nagu üksik jahimees seakarjaga.

Ka mulle endale tundub see täiesti uskumatuna, kuid lõpuks ometi sain ma oma neetud arvutustega valmis. Joonised ja graafikud otsustasin jätta teiseks päevaks. Kuna mul silm enam hästi ei seletanud, süütasin küünla ning mulle meenus taas putukas. Ta oli oma askeldustes tublisti edasi nihkunud ja asus nüüd otse minu sõbra püünise all. Jahutolm oli püünise riidetaoliseks moodustiseks muutnud ja seetõttu nähtav isegi pimedale parmule. Minu naiivne sõber aga lootis vist oma koopas istudes, et ehk leidub mõni purjus porikärbes, kes tema võrku eksiks. Ta ootas, igas silmas lootussäde vilkumas. Ja siis juhtus midagi ootamatut.

Minu vaenlast tassiv putukas takerdus jalgapidi ühesse võrguniitidest ja hakkas seda sikutama. Tahtsin talle juba appi minna, kuid jäin hiljaks. Ämblik tormas nagu kari näljaseid pantreid oma urkast välja ja lõi lõuad putukasse. Kui ma olin aru saanud, mis õieti juhtus, ajasin ämbliku minema. Putukas oli halvatud ega liigutanud enam tundlatki. Tõstsin ta ettevaatlikult enda ette lauale ja hakkasin endamisi arutama, kas ma ei saaks teda kuidagi aidata. Nägi teine ju nii palju vaeva... Oli ilmselge, et kunstlik hingamine ei tulnud kõne allagi. Pealegi polnud mul vähimatki aimu, kas ta hingab trahheedega või on temalgi raamatkopsud, nagu tollel ämblikul. See neetud mõrtsukas istus aga oma koopas ja pööritas silmi. Justkui oleks veel minu peale pahanegi. Ma otsustasin mõne minuti oodata, et näha, kas putukas toibub või mitte. Igaks juhuks panin ta tühja tikutopsi ja jätsin selle avatuks, et putukas end vangina ei tunneks.

Käisin maja taga. Vihm oli üle jäänud ja taevas peaaegu selge. Kuu varjutas oma valgusega enamuse tähtedest, kuid sellele vaatamata paistsid suuremad selgesti. Suur oli minu heameel, kui ma tuppa tulles putukat taas sääse juures nägin. Ka seekord juhtus nii, et putukas takerdus võrguniidi taha. Võib olla oli see koguni seesama niit. Ämblik seadis end juba jooksuvalmis, aga seekord jõudsin mina temast ette.

Pühkisin sääse surnukeha koos putukaga aknalaualt alla, lõhkudes sellega pool võrku. Ämblik kukutas end kibekähku põrandale ja ei teinud putukast enam väljagi, vaid jooksis kogu oma kaheksajalgsuses temast üle. Mind vihastas selline ülbe käitumine niivõrd, et ma otsustasin ämblikku kuidagi karistada. Tema, sinder, jooksis nagu segane minu eest laua alla varjule. Arvasin, et sikutan ta sealt välja ja viskan majast välja.

Tõstsin laua paigast, aga vist liiga järsult, nii et pooled paberid sealt maha sadasid. Hea veel, et seekord midagi lõhki ei läinud, mõtlesin siis. Peab mainima, et ämblik on ikka üks rumal elukas küll. Mina oleksin tema asemel end rulli tõmmanud ja end paberite vahel varjanud, tema aga arvas tingimata vajalikuks põgeneda. Mulle ei meeldinud, et ta just nimelt üle toa kavatses joosta ning end arvatavasti nari alla peita. Mul tekkis paratamatult hirm, et see mõrtsukas võib veel terve naha ja karistuseta pääseda. Mõtlesin tegutseda ratsionaalselt ning tegin vististi õigesti, kui sellele elukale kohapeal surmanuhtluse määrasin. Juba teise katsega lömastasin ma selle ilge eluka. Jäin oma tööga rahule. Tegelikult oli see just paras palk sellele mõrtsukale.

Kui ma lauda oma kohale nihutasin, nägin tikutopsis lebavat putukat. Surnud. Tema liigikaaslane tegeles akna all maas vedeleva sääse surnukehaga. Oleksin pidanud varem selle ämbliku maha lööma, mõtlesin selle peale...