Üksindus

Oli öö kuid taevas polnud tähti oli mõte kuid ei leidnud sõnu veel hiljuti nii paljutki mus nähti ja minu lähedusest tunti mõnu Mind unustuse sirmi taha jäeti või olen ise sinna varjunud ja seega minu kollektiivsust pöeti sest polnud üksinduses harjunud Aeg läheb ja tagasi ei vaata pikk sirge tee on tema taldu puutunud ka mina läksin tookord teda saatma ning olen nüüdseks sootuks muutunud Vaid üksindust ma enda ümber tunnistan ja sõprusesse vist ei enam usu ma enda elulugu kuulususega kaunistan ent pole kellelegi sellest olnud kasu On öö kuid taevas pole tähti on mõte kuid ei ole sõnu üks pilk mind selles üksinduses nägi ja mina tundsin sellest pilgust mõnu

Ideaalne ja normaalne inimene

IS 066-6906

Mulle on tehtud etteheiteid, et nimetan "normaalseks" praktiliselt ideaalset inimest. Sellega võib isegi nõustuda, et "normaalseks" pidada normile vastavat, nö standardhälvet üldisest keskmisest. Niisugusel puhul tuleb mul loomulikult terminit muuta ja algul "normaalseks" nimetatud inimest "ideaalseks" nimetada. Sest kui võtta üldine keskmine, tuleb välja, et ka joomine, suitsetamine jne on normaalne.

Eks ta tegelikult nii olegi. Loetakse ju karsklasi vaata et ebanormaalseiks. Niisiis ei hinda ma inimesi "normaalsuse", vaid ideaalsuse järgi. Mida ideaalsem on inimene, seda väiksem on "hinne" (seda lähemal nullile). Absoluutselt nulli vististi pole olemas. Ühiskond lihtsalt ei lase niisugusel indiviidil eksisteerida.

Kui asja siiski kriitilise pilguga vaadata, peab nentima, et Maailm siiski on ebanormaalne, kuid katsu sa niisuguse väitega lagedale tulla. Kuna peale jääb enamus, siis on vastus vaid üks: mitte maailm, vaid mina olen ebanormaalne.

Ma ei ole ateist ega usklik, nimetan end pigem objektivistisk (kui tingimata mingi "-ist" peab olema), olen lihtsalt inimene. Ma pole ideaalne (normaalne?) inimene, kuid minu kohus on sellele võimalikult lähedale jõuda.

AGA:
— kas on normaalne, et inimene peab end Inimeseks ja üldiselt teistega ei arvesta?
— kas on normaalne, et inimene, olles ka üks paljudest loomaliikidest, on, vastandina teistele, mitte liigi säilimise, vaid kadumise. "puhastuse" huvide eest väljas?
— kas on normaalne, et mõistuslik olend, kes näeb, et nii edasi minna tähendab katastroofi, ometi midagi globaalset ette ei võta?
— kas on normaalne, et kui me tahame rahu, peame valmistuma sõjaks?

ja nõnda eadsi...

Võhik

tumehallide seintega saal
pühin vanadelt piltidelt tolmu
seda tolmu siin varem ei olnud
saal ise kui lõputu maal

lõputul hulgal maale
ripub õhus ja seintel ja laes
iga tolmukorra all eos
uus peaks olema luule

pühin ja nühin neid halle
kuid ei saa sellest midagi abi
nad seisavad aegade läbi
aeg veereb kui sületäis palle

tolmulapi siis virutan nurka
meeleheitlikult raputan pilti
et pole ka ühtegi silti
kui leiaksin kindlama urka

järmine
sellelt ma naha nülin
halli naha alt leiangi liha
halli
no küll teeb viha
lausa tujutuks lülib

aitab
otsin väljapääsu
otsin kuid seda ei ole
kõik ümbritsev hall nii kole
kuid mul pole mingit pääsu

Kompleksidest

IS 071-7159

Üldtuntud on üleväärsuskompleks (üvk) nagu ka alaväärsuskompleks (avk). Minu meelest esineb aga ühel osal inimestest veel ka niisugune nähtus, nagu seda on stabiilsuskompleks.

Enamus inimesi, kes põevad kas avk-i või üvk-i, püüavad sellest lahti saada, seda eriti intelligentsele teele asunud noored (keskkool, ülikool).Üvk võib väga kergesti üle minna avk-ks, kui rakendada esimese "raviks" teist, mis on üks peamisi ja kiiremaid võimalusi, ja vastupidi. Pahatihti jäädakse pärast eesmärgi õnnestunud saavutamist endale kindlaks ega soovita enda kallal enam mingeid vigu tähele panna, veel vähem neid ravida. Nimetangi niisugust nähtust stabiilsuskompleksiks.

Kui avk ja üvk korraga esinemine on vaid väga erandlik nähtus, siis stabiilsuskompleksi (stk) esinemine koos ühe või teisega on vastandina väga sage nähtus, ja seda just vähemintelligentsel teel olevate noorte hulgas (nt EPA, tehnikumid, kutsekoolid). Siin on intelligentse tee all mõeldud põhiliselt noorsugu või õppivat inimhulka, kes on eesmärgiks seadnud teaduslikud ja seega kaudselt praktilised eesmärgid. Sage on stk inimestel, kes pole kunagi põdenud ei avk-i ega üvk-i.

810123

IS 071-7397

Kuna tulevikus on plaanis arendada eraldi komplexideteooria, on siin ära toodud vaid lühiselgitused.

Eakompleks esineb vaid noorematel inimestel ja väikeste eranditega tõenäoselt mitte üle 40-aastastel inimestel. Kompleks on üvk alaosa, õigemini lähedal sellele, kujutades endast juhust, kus inimene peab kõiki endast nooremaid (sealjuures ka kasvõi kuu või paar nooremaid) inimesi endast rumalamateks ning tunneb üleolekut nende suhtes.

Tavaliselt ei laskuta sellisel puhul asjaliku vestluseni, vaid jäädakse lõõpimise, kelkimise või siis paremal juhul õpetaja-tarkpea tasandile, seda suhtes noorematega. Samal ajal tuleb silmas pidada, et niisugust kompleksi omav inimene peab endast vanemaid kas samatarkadeks kui ise (õigemini ennast nendega ühetargaks) või end koguni targemaks, eriti juhul, kui see vanem inimene ei ole elus saavutanud mingit märgatavat positsiooni (näiteks dotsendi kraad — nooremteadur ei mängi siin veel mingit rolli).

Sagedased on juhud, kus teatud vanuseni (näiteks kuni 3 aastat endast vanemani) tuntakse suhtelist üleolekut, vanemate ja soliidsemate puhul aga samaväärsust.


Seega jagunebki eakopleks (ekp) justkui kaheks — kõigepealt üvk (üleväärsuskompleksiks) nooremate suhtes ja teiseks svk (samaväärsuskompleksiks) vanemate suhtes. Omaealiste puhul, nagu näha, on olukord kõige kriitilisem ning igal võimalusel püüab kompleksi omav inimene sellele mitte mõelda, kuigi alateadlikult omab omaealiste suhtes üvk-d. Kompleksist vabanemine toimub arvatavasti eelkõige paljukordsete elukogemuste põhjal, kus ollakse oma teadmistes või saavutustes nooremale inimesele paljukordselt alla jäänud.

810918

Intiimsuskoefitsient

Siia lisan graafiku, millest on juttu eelmises sissekandes, IS 063-6891 juurde.

Inimestevahelise usaldatavuse teooria

IS 063-6891

Võtame aluseks asjaolu, et ideaalne usaldatavus leiab aset vaid kahe inimese vahel. Kaheses sõprusgrupis jäävad asjad kõige rohkem intiimsemaks. Arvestame, et kahe inimese vaheline side on vastastikku nii tugev, et saame selle arvestada kaheseks. Kui arvestame siit suhte 1/2 = 0,5 ja võtame selle sajaprotsendiliseks, on näha, et tegelikult oleks ühene side kahe inimese vahel ju praktiliselt võimatu, kuna arvutuste järgi tähendaks see 200%, mis aga tähendaks, et inimene usaldab oma sõpra rohkem kui ennast.


Iga uue liikme lisandumisel väheneks aga suhte tervik:liikmete arv väärtus. Antud tabelis on seesugune väärtus arvutatud vaid ideaalse usaldatavuse korral grupis, st igaüks usaldab igaüht. Loomulikult pole reaalselt võimalik kohata üle 3...5-liikmelist absoluutsete sõprade gruppi. (Nii oleks see vahest ideaalse Maailma korral — siit ka vastuolu IS 018-6773-ga).


Märkides tabeli vertikaaljoonele protsendi ja horisontaaljoonele grupi suuruse, saame kiirestilangeva kõvera, mida võib tinglikult kolmeks jagada.

I jaotus: 2-4 järsk langus; II jaotus: 4-7 keskmine langus ja III jaotus: üle 7 - väike langus. Kui I jaotuses grupiliikmente arvu kahekordistumine toob kaasa protsendi vähenemise ligi 66,7% võrra, siis III jaotuses väheneb protsent 7-liikmelisest grupist 20-liikmeliseni ainult 8,4% võrra.


Mida see graafik näitab? See näitab, et 2...4-liikmeline sõbragrupp kaotab intiimsust iga uue liikme lisandumisega väga suurel määral, üle 7 inimeselises grupis ei saa enam intiimsusest juttugi olla. Alates 21 inimesest on intiimsuskoefitsient alla 1% (0,957).

Antud käsitlus ei välista ühe inimese kuuluvust mitmesse gruppi üheaegselt, kusjuures kehtib seadus, mis keelab ühe või teise grupi huvidesse kuuluvate intiimasjade avalikkuse ette toomise.

6902 m/e 12

Muusikahüpotees

IS 072-7055

Miks inimesed kuulavad muusikat, miks üks muusikapala meeldib rohkem, teine vähem? Sellele küsimusele ei osata vist rahuldavat vastust anda niisama kui armastusegi puhul.

LÜHIDALT: Muusika tunnetamine on tõenäoselt seotud inimese astraaliga. Astraaliks nimetatakse elektronide emissiooni inimese lähedal. Arvatavasti annavad helilained astraalile mingi impulsi ja see, vastavalt muusikapala iseloomule, tekitab inimeses kujutlusi ja tundeid loova aistingu.

Muusika kuulamiseks on mitmeid mooduseid. Seda võib teha pingsalt kuulates ja liikumatult paigal istudes, ekstaasis hüpates ja kareldes, diskorütmist kaasa haaratuna, rääkimata mitmetest üleminekuvormidest.

Tõenäoselt pole diskomuusika kuulamisel karta astraalprojektsiooni, see võib aga toimuda muusika liikumatul ja segamatul kuulamisel. Erinevate muusikapalade, veel rohkem stiilide vastuvõetavus (meeldivus) sõltub inimese karakterist.

Üldreeglina on muusika andva iseloomuga. Inimesed, kes üldiselt on vähemõjutatavad pahadest meeleoludest, saavad (kasvõi vähe) energiat peaaegu igasugusest muusikast. Inimestel aga, kellel tuju kergesti muutub, kes lasevad endale pahal tujul tekkida, võivad teatud muusikast saada halbu emotsioone, halva tuju. On olemas ka taseme vahe, siis veel vanuseline vahe (vanematel inimestel on selles suhtes tervikuna tavaliselt madalam tase ja nad ei saa kaasaegsest "karjumisest" aru).

13. okt. 80

Inimlikkus

IS 076-7442 — 811102

Sõna inimlik võib igapäevases elus tarvitatuna kuulda vägagi mitmes tähenduses. Öeldakse, et inimlik on see, et unustatakse, inimlik on see, et juuakse viina, inimlik on laiskus ja nii edasi. Kõik on siis inimlik, mis inimene teeb? Järelikult pole mõrvar inimene või on tapmine inimlik? Mida siis mõista terminei inimlik all?

Minu meelest on inimlik see, mis pole loomalik. On ju ilmselge, et inimene on loom. Kuid ometi räägime mitte inimesest kui loomaliigist, vaid loomadest ja inimestest. Inimene on midagi kõrgemat kui loom, midagi enamat, midagi paremat. Järelikult inimlik on see, mis pole loomalik.

Kõik loomalik ei ole inimlik. Nii ei ole ju ka inimlik "naiste läbipidamine", kuna see on ürgkarja mood. Inimlik pole alkoholi joomine, see on teadlik hullumine. Sest inimene pole stiihiline olend, vaid mõistuslik. Ja kuidas saab pidada mõistuslikuks seda, kui iseennast mürgitatakse?

Või on eluinstinkt ka loomalik? Õige, ent see on ainuke (või üks väheseid) instinkt, mis näitab, et inimene on siiski loom.

Nii ei ole inimlik ükski negatiivseks tunnistatud nähe (mis ka loogiliselt ja tegelikult on negatiivne), näiteks: hilinemine, vägistamine, karjumine jne. Loomulikult ei maksa siin pedantlikult arvata, et näiteks ka loomad söövad ja kõnnivad, järelikult seesugune nähtus inimese juures pole inimlik. On küll, ent need nähtused kuuluvad elu juurde ja on seega inimest loomaga sarnastavateks faktideks.

Inimlik ei ole mitte inimesele omane, vaid mitteloomalikkus inimeses kui siiski loomas; inimesele omane on tegelik.

Kunstlilledest

IS 075-7442 — 811102

Väga paljud inimesed suhtuvad kunstlilledesse suure põlgusega, pidades neid hinhetuteks ja kunstlikeks. Õigusega. Sest kunstlikud nad ju ongi. Alati pytakse leida võimalust kenade lõikelillede ostmiseks ja kinkimiseks, sest potilillede kinkimine olevat kuidagi rohmakas.

Lähtudes auraalsest tasandist, pean ütlema, et kunstlillede kinkimisel on lõikelille ees isegi teatud eelised. Nii puudub mõlemal ju tegelikult hing, kuna lõigatud lill on surnud. Tema väli on katkenud, võib öelda, et praktiliselt puudub.

Hoolega meisterdatud kinstlilledes võib olla rohkemgi head energiat kui kuidagi-moodi varrelt kahmatud lõikelilles. Viimane võib endas pigem halba energiat sisaldada. Pealegi seisavad kunstlilled terve igaviku, lõikelilled aga närbuvad sealsamas paari päevaga. Peenral kasvaks aga iga lill kõige meelsamini.

Siit järeldades on kõige parem siiski taime kinkimine. Võib ju kinkida elusa noore taime, kelle ellujäämine sõltub vaid uue peremehe hoolikusest. Ja milleks kinkida siis teeservast korjatud nurmenukke või kalli raha eest ostetud roose. Kas selleks, et näidata oma lugupidamist? Lugupidamist närbuvate lilledega, surnud lilledega, laipadega? Samas võiks ju kinkida ka surnud hiirte topiseid, millel jalad alt lõigatud.

Vanuse arvestus

IS 001-6749

Olen sündinud 20. juunil 1961 kell 2 öösel (hilisem parandus: 5:30 hommikul). Et seega olen elanud 22 tundi sündimise päeval, arvestan ka selle päeva oma vanuse hulka.

Maa aja järgi olin 1961. aasta lõpuks elanud 195 ööpäeva. 1. jaanuarist 1962 kuni 31. detsembrini 1978 oli 6209 päeva. Lisades 365 päeva 1979. aastast, saame 1. jaanuari 1980 vanuseks 6770 päeva.

1980 on liigaasta (366 päeva). Siit: 1. jaanuaril 1981 elan 7136. päeva.

Ajalehtedest

IS 048-80 6807 v/k 6 — 800206

Kuna häälekandjad kannavad endas põhiliselt informatsiooni poliitiliste ja spordisündmuste kohta ja kuna need valdkonnad kumbki minu huvisid ei köida, tuleks mitte raisata raha ja aega nendele.

Tõsi, esineb harvaid häid artikleid. Et need artiklid läbi lugeda või alles jätta, tuleks osta ainult vastavad häälekandjate numbrid ja teha vajalikke väljalõikeid. Poliitilisi uudiseid on võimalik kuulata ka raadio ja teleri vahendusel, samuti sporti.

Kasutatud ajalehed (väljalõigetega) tuleks hoida vanapaberi tarvis — ühe aasta lehed kaaluvad pea terve koolilapse vanapaberinormi!

Mittevajalikke paberiesemeid mitte ära põletada, vaid pakkida antikvariaadile, siis vanapaberisse. Kuigi energia ei teki ega kao (sama aine kohta), kaob paber ometi meie jaoks. Kadu oleks väiksem, kui me kõik paberid viiksime vanapaberisse.

Kollektsioneerimisest

IS 046 6807 v/k 6 — 800206

Kollektsionäärid on leidnud kas markide, märkide, müntide, raamatute, postkaartide vm kogumisest endale meelepärase ajaviite. Kollektsioneerimine on väga kasulik aja viitmine (kui aega tõesti üle jääb), kui seda mingi kindla süsteemi järgi teha.

Kuna minu materiaalne olukord ei võimalda mul tegeleda niisuguste kalliste hobidega, nagu näiteks maalide, markide vmn kollektsioneerimine, siis minu juures see kõne alla ei tule. Pealegi tuleb arvestada, et olen omale leidnud vahelduse looduse näol. Kui kunagi peaks tekkima soov mingite esemete kogumiseks, siis tuleks seda kindlasti plaanipäraselt (selle sõna heas tähenduses) teha.

Nostalgilised standardid

Aga juba hulk aega tagasi oli meil juttu sellest, et nõukaaegne 18-aastane nooruk omas samuti teatavaid elustandardeid, ehkki see võib ehk veidi hämmastavgi näida. Vaevalt, et neid noori kuigi palju on, kes oleksid enda aega sisustanud oma mõtete paberile toksimisega. Kuid siin avaldatud mõtteterade (isiklike standardite) avaldajal oli olemas kirjutusmasin, mis muide tol ajal oli üpris haruldane ese eraisiku valduses, range riikliku kontrolli all ja puha. Siit siis ka selline omanäoline võimalus. Võtsingi raamaturiiulilt alla paarisentimeetrise tolmukorra alla mattunud kohvri.


Kohvris olid arhiivmaterjalid, nn erakogu - peamiselt ammune kirjavahetus erinevate huvitavate isikutega. Kuid muuhulgas ka mapp, millele kleebitud ajaleheväljalõige MÄNG ON ELU ISE, ilmselt ajalehest "Edasi".


Mapp sisaldab suurt pakki pabereid, mida nüüd, tagant järgi, on üsnagi huvitav ja muigamapanev lugeda. Miks mitte siis seda materjali teiste huvilistegagi jagada?

Ma pole enam kaugeltki nii noor, et kõiki maailma asju teada, mistõttu ei taha öelda, et kõik toona kirja pandu kogu elu muutumatu standardina säilinud oleks. Üsna humoorikalt saab suhtuda mõnessegi näitesse, millised ma plaanin muutumatul kujul siia aegade jooksul ümber tippida. Vaevalt et need kellelegi teisele peale psühholoogide või isiksuse arengu-uurijate huvi pakuvad. Kuid vahva siiski, kas pole?

Ideaalne töö ja teenistus

IS 041-80 6796

Ideaalne töö peab olema kindlasti selline, mis inimesele rahuldust pakub. Võib olla isegi nii, et saaks öelda: Töö on minu puhkus. Ideaalne töö ei tohi olla kahjulik inimkonnale, mõttetu võib olla, kuivõrd kogu elu on mõttetu.

Kuna mina tunnen huvi looduse, eriti aga lindude vastu, oleks minu ideaalseks tööks ornitoloogia. See teadusharu ei too rahvamajandusele mingit kasu, seega on teenistus selle eest väike. Mulle meeldib suhelda inimestega, eriti aga jälgida nooremaid, nende arengut, neid õpetada... Nii võiksin töötada ka alal, mida nimetatakse pedagoogikaks. See oleks inimestele kasulik ala.

Täieliku rahulduse saan siis, kui mul õnnestub töötada tegevalt nii õpetajana kui ka ornitoloogia vallas.

Töötamine raha pärast on nõmedus, kuna sellest tulenev moraalne laostumine on palju suurem sellest rahast, mida rohkem saadakse. Raha ja rikkus ei korva rahuldamatust. Kui inimesele tõesti meeldib selline töökoht, kus hästi makstakse, siis on ta lihtsalt õnneseen.

800127

Õnne olemus

IS 012-79 6770

Mis on õnn? Seda küsimust pole kerge lahendada. Palju on inimesi ja palju on õnne kui mõiste lahendusi. Joodikule on kindlasti õnn see, kui ta viimasel minutil enne kaupluse sulgemist pudeli peeti ostetud saab. Lapsele on õnn, kui ta jääb pahanduse eest teenitud karistusest ilma. Daami õnn seisneb ehk selles, kui õnnestub hankida välismaised hilbud jne.

Minu meelest peaks õnne termini kõigepealt alajaotusteks jagama. Nii tuleks selleks Õnneks nimetada olukorda, mis kestab pikemat aega, õnneks ehk õnnestumiseks pisijuhtumit.

Õnnestumine ehk õnn on see, kui inimesel läheb korda kõik etteplaneeritu, kui täitub tema soov või kui talle valmistatakse meeldiv elamus või üllatus. Siit kaks esimest on õnnestumised, viimane õnn.

Õnne all mõtlen õnnelikku elu, so. õnnelik elu ongi õnn. Et saabuks Õnn, on inimesele vajalik Vabadus, Armastus ja korralik ja meeldiv kodu ning meelepärane töökoht. Tingimuseks on see, et poleks mingeid tülisid, pahandusi ega õnnetusi. Sõnades on, nagu nähagi, Õnne raske kirjeldada — Õnn on õnn.

Une olemus

IS 011-79 6770

Uni on kahtlemata olemas. Seda me ei näe silmadega, vaid "näeme" ajuga, see tähendab, töötame läbi ajju talletatud infot. Mõnikord on uni mõttetu. Sellisel juhul me teda hommikuks ei mäleta — ta on siis lihtne aju puhkus.

Uni võib olla mingi kindla sisuga, kuid mittemidagiütlevaga. See uni ei saa minu meelest midagi ette "näidata", rühm (suur rühm) inimesi lihtsalt püüab und millegi jumalikuga seletada.

Uni, mis näitab midagi konkreetset (sümboliteta), ei tarvitse olla samuti samuti mingi saadetis kõrgema intelligentsi poolt. Ka Mendelejev nägi unes oma kuulsat tabelit arvatavasti just tänu sellele, et oli pikka aega antud teemaga tegelenud ning nähtavasti töötas tema aju keha puhkeolekus veel edasi. Kuna une ajal teda välised ärritajad ei seganud ega desorienteerinud, oli igati soodus võimalus heale ideele tulemiseks.

Uned, mis ette näitavad mingit juhtumit, ei tarvitse olemas olla, kuna tavaliselt on sellisteks unedeks tembeldatud need teise kategooria sümboliuned. Harilikult ütleb nägija: "midagi on tulemas", ja kui pärast tõesti midagi juhtub: "ma ju ütlesin, et nii peab minema".

Kirjutamata tõsiasi on aga see, et pole olemas Tolle Maailma ja Selle Maailma vahelist sümboleid seletavat sõnaraamatut. Pealegi jääb küsitavaks probleem — milleks üldse sümbolitega keerutada, kas otse ei võiks "kõnelda"???

Neljanda kategooria uned on pp-lise sisuga, õigemini olemusega. Nii näiteks võib hädas olev inimene mõelda pingsalt oma päästmisest mõne inimese poolt. Samas see inimene püüab saadetud biovoolud kinni ja võib tunda täiesti sama, mida hädasolija.

Härra Schulz (XXVI)

— Niisiis pole meil siin enam midagi teha. Meie funktsioon on lõppenud. Olde. Teie ei saa aga oma aeda enne restaureerima hakata, kui eksperdid on asja üle vaadanud.

Viimane lause solvab pisut restauraatorit. Kuid teid ei häiri see põrmugi. Te isegi ei vabanda. Surute restauraatori kätt ja istute autosse. Olde samuti. Teil pole tahtmist siin kauem olla. Mitte minutitki. Kavatsete sõita hotelli ja asjad kokku pakkida.

Heliseb telefon. Olde vajutab nupule ja te kuulete roboti häält:
— Härra Halmega soovitakse vestelda.

Sedapuhku oli tegemist telefonikeskjaama robotiga. Igaühel pole sellist võimalust — tellida kõne telefoniroboti kaudu.

— Jaa, jaa, ma olen siin.

— Tervist, Halme. Ma õnnitlen teid! Mulle on teie võit teada! See oli Vana hääl.

— Hafman on surnud...

— Tean ka seda. Kahju, et nii läks. Jälgisin teie tööd pingsalt. Ausalt öeldes ei teagi, kas ma oma vana peaga oleks osanud midagi... Aga nüüd olete oma töö teinud ja teie komandeering on lõppenud, kolonel Halme. Loodan teid õhtul enda juures näha.

— Kuulsite — ta ütles kolonel, on Olde terane.

— Egas ma kurt ole, vastate ükskõikselt.

Jõuate võõrastemaja ette. Lähete oma tuppa ja pakite asjad. Üürilisi on tunduvalt rohkem kui neli. Juba tänavalt vaadates paistavad punased ja kollased kardinad. Kutsute Bergini. Nagu alati, ei lähe tal kaua:
— Lähete ära, härra major?, küsib ta.

— Jan, ma tahtsin teile öelda, et... mina olen teie õepoja surmas süüdi...

— Kuidas? Teie?

— Ma ei oleks tohtinud teda tookord kaasa võtta... lossi juurde...

Peaaegu kolm minutit olete mõlemad vait.

— Ja-ah, poiss oli uudishimuline... Kahju temast... Aga teie ei peaks end süüdlasena tundma... Ma lugesin teie Taubeli või — õigemini — Hafmani artiklit.... See direktor Schulz, tema on kõiges süüdi...

— Ka nemad on surnud — major Hafman ja see Schulz... ja üldse on vist juba üle saja surnu... mul on arvestus segi läinud! Kujutate ette! Nii palju laipu, et arvestus läheb segi... Ja mille nimel? Mille nimel? ... Tuleviku nimel? Idiootsus... Ja milles Hugo süüdi oli?...

— Jah, mis parata, mis parata, ohkab portjee.

— Teate... Te võiksite edaspidi... ainult musti kardinaid kasutada. Need sobivad sellele võõrastemajale, sellele hotellile, sellele linnale...

Jälle on tükk aega vaikust. Tavaliselt Berginile ei meeldi, kui võõrastemaja hotelliks ei nimetata. Siis Bergin ohkab ja väljub. Ta ei ohka "võõrastemaja" pärast. Istute pikka aega liikumatult. Siis võtate telefoni ja valite Olde.

— Aga mis teie arvate — kas me tegime ikka õigesti? Äkki oli direktoril õigus? Äkki nad tahtsid tõepoolest maailma parandada?

Olde ei vasta. Küllap mõtleb, et olete hulluks läinud.

— Muidugi, muidugi, ... ma naljatan, püüate end parandada: kas sõidate koos minuga pealinna? Tegelikult mõtlete siiski robotitest, kes "võitlesid inimkonna tuleviku nimel".

Illar Leuhin, 1979...1980

Härra Schulz (XXV)

— Kas midagi põleb?

— Me lasime selle pesa õhku...

— Kuidas? Kelle korraldusel? Kus Hafman on? Ja kas Ulivo jõudis üldse midagi välja selgitada?...

— Nad jäid sinna...

— Mi-is? Te... tapsite nad? Kas te ka teate, mis...

— Rahunege, major! See oli paratamatus... püüab Olde teid rahustada.

— Mis pagana paratamatus? Kuidas te... ...

Meestel läheb tükk aega, et teid rahunema sundida.

— Seletage siis ometi lähemalt, ütlete olukorraga lõpuks leppides.

Olde seletab ja teie kuulate. Selgub, et õhkamine oli tõepoolest paratamatu. Erigrupp oli loobunud energiaallika otsingutest ja paigaldanud ajal, mil mehed pulte ja seadmeid uurisid ning roboteid sisse-välja lülitasid, keldri ruumidesse miine. Alla olevat antud prožektorid ja tankitõrje granaadid, Maailmasõja vana mudeli järgi. Paigaldati side. Ja siis olevat Hafman andnud korralduse kõik robotid välja lülitada, sest märgati, et ekraanid ei kustu enam täielikult — robotid olid hakanud olukorra sunnil hetkeliselt ja portsjonite kaupa antavat energiat talletama. Prožektorid ja side töötasid laitmatult. Seintest väljusid robotid, nagu Hafman oli kommenteerinud. Kui need hakkasid oma hävitustööga peale, avati nende pihta tuli. Sel hetkel olevat läbi telefoni kostnud kaks lasku. Ilmselt said robotid niivõrd kahjustatud, et kaotasid töövõime. Olevat olnud kuulda, kuidas Hafman arutles, et võib olla oleks etem olnud kohe terve see raal õhku lasta ja uurimised ning kogu see jant maha matta. Siis olevat pika aja jooksul prožektorivalgel raale ja juhtimispulte uuritud, kuni keegi oli avastanud, et nad on vangis. Puudus igasugune võimalus välja pääseda, olevat maapealseid informeeritud. Olde olevat küll küll Hafmanit rahustanud ja öelnud, et varsti saavad nad välja, kuni viimane oli vastanud, et ei tahagi välja saada — tal olevat sealgi hea olla. Korduvalt oli Hafman rõhutanud, et kuuleb muusikat ning et hea värske õhk soodustab luuletamist.

— Luuletamist?, ei usu te oma kõrvu.

— Just nii ta ütles. Kahjuks puudus mul võimalus neid sõnu salvestada, õigustab end Olde.

— Aga kas ta Ulivo tulemustest ei rääkinud midagi või rääkis elektroonik ise?

— Ei, tööst ei tahtnud nad enam kuuldagi!

— Mida see peab tähendama?

— See tähendab, et nad olid eufoorilises seisundis.

— Kuidas...

— Ja-jaa — eufoorias! Umbes poole tunni pärast ei olnud kuulda ainsatki meie meeste häält, ainult see totter raal lasi lindilt seda direktori "me võitleme inimkonna tuleviku nimel"...

— Miks nad siis enam ei vastanud? ei saa te ikka veel aru.

— Nad olid surnud... Proovisin mitmete kavalustega... Rääkisin nagu hulludele, kuid...

— Aga kas side ei võinud olla katkenud?

— Kuid direktori häält kuulsin ma selgesti!

— Aga äkki oli side ühepoolne...

— Kuulge, major. Pole mõtet... Kõige tõenäosem on, et mehed said kas süsihappegaasi või... hapnikumürgituse.

— Hapniku?...

— Just-just! Ka hüpoksia tingimustes võivad inimesed luuletada ja elust mõnu tunda. Inimese enesetunne on väga hea, kuni... surmani.

— Olen sellel alal võhik... Aga kas siis selle pärast oli vaja...

— Ega see pole veel kõik. Peamine oli see, et robotid lülitusid arvatavasti automaatselt tööle... või on neid, see tähendab — oli neid rohkem.

— Ja siis nad...

— Arvasite ära — paar meest läksid alla, et väljastpoolt abistada, kui võimalik... Aga uksed olid kapitaalselt suletud. Nii nad teatasid telefoni teel. Aga kui nad uutele pärimistele enam ei vastanud, võis arvata, et... Ja siis tulidki kaks robotit läbi muuseumi ruumide ning hävitasid enda teele jäävaid elusolendeid. Ma muidugi liialdan pisut, aga kuidas siis teisiti seda nimetada, kui tapetakse kaks naist, kaks vana naist, kes polnud ju milleski süüdi... Kui me sellest teada saime, ei jäänud muud üle, kui majast väljuda ja...

— Teate... Ma ei saa enam millestki aru... Tegelikult on teil kõik enam kui selge. Tähendab, elektroonika ei lasknud end ninapidi vedada. Ja nüüd on kõik lõppenud. Õudusega mõtlete, mis oleks võinud juhtuda, kui mehed poleks tulnud selle peale, et koobas mineerida. Lossiaiast on ligi pool vastu taevast lennanud. Kõikjalt võib leida, kui terane olla, kõiksugu juhtmeid, poolikesi, dioode ja igasuguseid kuulikesi, mis pole meie riigi toode...

— Teate, ma kartsin hirmsasti, et loss õhku lendab, ütleb restauraator.

Härra Schulz (XXIV)

Kaks meest jäid klahve vaheldumisi sisse ja välja lülitama. Nii ei jõudnud robotid end veel õieti kogudagi, kui nad välja lülitati, et siis mõne hetke pärast jälle sisse lülitada. Kutsusite Ulivo seda kupatust üle vaatama, erigrupi saatsite aga energiaallikat otsima. Kui kogu linna elekter välja lülitati, töötas sealne nõiakoobas ikka edasi. Sama jõudsalt.

Istute koloneli kabinetis ja ootate ühendust Remsoniga. Veel kaks minutit ja pinisebki telefon.

— Härra Halme?

— Kas tulemusi on? Panin Ulivo uuele tööle ja ei jõudnud temalt isegi seda pärida, kas ta hommikust on söönud. Kuidas need...

— Oo! Nukud töötavad suurepäraselt. Ainult et me ei osanud neile seda edasi öelda, mida tahtsime. Meie antud "mõtetest" tekkisid neil ainult absoluutselt segased kujutlused kõigest nähtust...

— Kas teil relva on?

— Ei, aga mis siis?

— Võiksite nad maha lasta.

— Kuidas?

— Inimesi neist nagunii enam ei saa. Nende aju on kahjustatud. Vaevalt, et me neid tolle puldi tagant juhtima viitsime hakata... Ah et pole relva... Noh, siis ässitage nad oma de novo puldiga üksteise vastu üles... Las tapavad üksteist... see oleks neile paras! Aga ma ei räägi vist enam päris selget juttu,... ja te katkestate kõne.

Olete meeletult väsinud. Samas heliseb telefon ja te olete sunnitud küsima:

— Kes seal veel on?

— Ikka mina, Halme, kuuldub Remsoni hääl.

— Kuulge, doktor, vabandage mind, aga ma olen väsinud ja ei soovi sel teemal enam vestelda. Te vajutate taas nupule ning side katkeb. Samas tellite lossi.

— Linnamuuseum kuuleb.

— Major Halme räägib. Kas uudiseid on?

— Esialgu mitte, härra major.

— Noh, siis ma lähen hotelli. Las keegi vahetab ka Hafmani välja — ta sai haavata ja pole kaua maganud.

Lähete autosse ja mõtlete hotelli sõita. Meenub Hugo. Helistate haiglasse. Saadud vastus on mõneti ootamatu, kuid samas tavaline. Poiss oli surnud varsti pärast haiglasse viimist. Vastu autot käib tume põnts. Üks kass jäi alla. Te isegi ei peatu, et laipa teelt kõrvale visata. Poolmagades jõuate oma tuppa ja viskute riietega voodile.

Kui mitte kella uskuda, siis tundus, et saite vaid viis minutit puhata. Telefon on vist juba tükk aega pinisenud.

— Ma kuulen.

— Sõitke kohe lossi juurde...

— Kas on midagi uut?, olete teie unesegane.

— Kiiresti! Elektroonika sai aru, et midagi on viltu ja...

— Ahah... ja-jah, ma kohe... Mi-is? Mida te ütlesite?, saate alles siis aru, kui ühendus oli juba katkenud.

Midagi on juhtunud. Jälle! Hüppate jalule ja tormate alla. Ukse juures tervitab portjee teid viisakalt. Ta ei teagi arvatavasti, et tapsite tema tütrepoja.

Juba eemalt võib näha mingit koletut suitsusammast. Kolm tuletõrjemasinat on kohal. Peatate auto ja hüppate välja, teile tulevad vastu Olde ja restauraator. Sajab tolmu.

Härra Schulz (XXIII)

Hafman liigub raali juurde ja uurib seadmeid. Ekraani kohal on mitmete tulukeste ja nuppude hulgas ka kaks klahvi — must ja valge. Hafman proovib vajutada valgele. Klahv oleks justkui kinni keevitatud. Ta lööb seda rusikaga. Tundmatu võpatab. Pilt ekraanil kustub, kuid tekib hetke pärast uuesti, värvilisena. Tormate puldi juurde ja lööte revolvripäraga vastu musta klahvi. Mees jääb liikumatult seisma. Ekraan kustub. Kustub ka punane tuli ja põrin lakkab.

— Tehke talle massaaži, muidu ta sureb, kamandate mehi, sest näete politseinikku krampi tõmbuvat.

Hafman kutsub arsti — sedapuhku on telefon hädavajalik. Surev mees pannakse põrandale pikali ja teda hakatakse igatpidi väänama. Mõne minuti pärast jõuab kohale arst ja teeb mehele adrenaliini toimet alandava süsti. Näib, et politseinik pole selle "tõve" vastuvaktsineeritud, nagu Hafman.

Kaks ekraani veel helendavad. Järelikult on kaks robotit veel tegutsemisvõimelised. Teil pole tahtmist lasta end ega kedagi teist "hüpnotiseerida" ja vajutate mustadele klahvidele helendavate ekraanide all. Need kustuvad. Kaob ka laehelendus ning ruum muutub pimedaks. Kaks seni pimedana seisnud ekraani hakkavad närviliselt sähvima.

— Kurat! Nad polegi nii abitud...! See võib olukorra veel hullemaks teha... ärata mõni neist ellu, muidu me ei näe end kaitstagi,... hädaldab Hafman.

Mõtlete, et tal võib õigus olla ja otsite käsikaudu klahve. Valgus taastub ja kõik hingavad kergendunult. Ekraanil on näha ust ja hetke pärast seisab lävel veel üks samasugune robot. Tal on käes mingi kepike ja ta suunab selle ühele meestest. See karjatab ja kukub surnult põrandale. Tugev elektrilöök. Vajutate uuesti mustale klahvile ja kõik pimeneb. Kahel ekraanil on näha punast virvendust. Suletud ring.

— Me peame põgenema, kuni ei tunne seda süsteemi, arvab keegi. Tal on õigus.

— Uks on kinni, ütleb keegi, kes ukse juures seisis.

Punaselt virvendanud ekraanidele tekivad mingid kujutised. Tõenäoselt on need ruumis viibivate inimeste kujutised mõne roboti vaateväljas, mõtlete.

— Liikuge, liikuge... siin on keegi,... karjub Hafman närviliselt.

— Kes on telefoni juures? Katsuge kedagi ometi appi kutsuda ja las toovad võimalikult palju taskulampe, teete korralduse.

— Sidet pole, kurat võtaks!

— Oo, issand!, haliseb keegi.

— A-ai! See on,... kostub mürtsatus ja ühel ekraanidest on näha kukkuva mehe kontuure.

— Kas siis kellelgi tikku ei ole?


Hafmanil on — ta on suitsumees. Süütate tiku ja näete selle õrnas valguses mingeid monstrumeid ruumis seisvat. On liiga hämar, et täpsemalt aru saada. Süütate uue tiku ja lähete raali juurde. Otsite klahve. Kuid nende kahe ekraani juures pole klahve.

— Meil ei jää muud üle, ütlete teie ja lülitate jaoksonnas viibiva roboti tööle. Ekranile ilmuvad kahe arsti uurivad näod, kes vaatavad otse "silma"... Kuid laevalgus ei sütti. Ekraani kuma annab oletada, et monstrumid kaovad seintesse — üks ühele, teine teisele poole. Ühe noormehe närv ei pea vastu ja ta tulistab seina.

— Lõpetage! See võib halvasti lõppeda, röögatab Hafman: ...ja mitte ainuüksi teile.

Sein sulgub ja samas lööb lagi helendama. Uurite kohta, kuhu kadus robot. Seinas on vaevumärgatav pilu, mis moodustab uksekujulise kontuuri.

— Kas me oleme nüüd vangis?, küsib arst.

— Vist küll — sidet pole.

— Ei, uks on lahti!

— Peame selle pesa kahjutuks tegema, kuid niisama lihtsalt see ei lähe,... alustate teie.

— Ja sina mõtlesid, et vajutad nupule ja maailm on sinu?, ironiseerib Hafman.

— Vaadake!, osutab üks politseinik ekraanile. Sellel on kellegi kontuur ja rohelised kokkutõmbuvad ringid.

— Oleme nad kõik üles ässitanud...

— Peame siit kähku põgenema ja selle roboti sisse lülitama, teeb arst ettepaneku.

— Pole tarvis, lausub nahkkinnastes politseinik, kes on robotilt kepikese eemaldanud: ta on täiesti taltsas.