Jeesus ja jõulumees

Mõtlesin siin just ühe mõtte.

Leidsin, et tegelikult on muinasjutud jõulumeestest siiski märksa positiivsema hõnguga kui hirmutamised Jeesuste, Kristuste, Allahhide ja muude pilvetaguste saadikutega.

Miks? No reeglina ei tegele jõulumees karistusaktsioonidega. Näärivana mundri juurde käis küll ka vits. Ikka halbade laste jaoks, kes polnud selgeks õppinud luuletust, ei teadnud peast ükskordühte või olid unutanud oktoobrilapse tõotuse. Jõuluvana põhiline pedagoogiline meetod on salakaval meelitamine. Laps peab elu eest punnitama, et tolle kokakoola-mehikese «heade laste listi» sattuda. Kui olla halb, siis ongi karistus olemas — sind lihtsalt ignoreeritakse. Ja et jõulumehel on mingi diil päkapikkudega, ei tarvitse sellisel puhul ka susside või sokkidega vaeva näha. Eriti nullilähedaseks kaob kommilootus siis, kui sokid juhtuvad veel ka pesemata või auklikud olema. Üks lisariugas on ka siin: hea ja halva vahekorra määravad reeglina lapse vanemad, mitte kokakoolamees ise!

Teine muinasjutt on hirmudel põhinev. Issand karistab, Jeesus ei võta taevariiki, sind saadetakse otsepõrgusse ja muud seesugused koledused.

Igatahes on selles mõttes tubli annus stiimulit filosoofidele näsimiseks. Ja kui selle hirmuvalitseja tigedad tagamõtted on paljastatud, võime edasi liikuda järgmiste meeleolendite juurde...

Jõulutunne

Oma suure korrastustöö käigus leidsin ühe Juhan Liivi värssidest ajendatud salmikese, mida võib üritada kaasa ümiseda Karl Aderi viisil. Keelatud pole ka enda koostatud viis. Paberile sorgeldatud read on kenasti dateeritud kuupäevaga 2001.12.20.



Siis kui ma olin veel väikene mees,
lummasid näärid ja näärimees.
Siis oli küünal
ja siis oli kuusk,
ei olnud saane, oli vaid suusk.

Siis olin veidike suurem ma mees,
ei uskunud nääre, ei näärimeest.
Ka siis põles küünal
ning seisis vist kuusk,
kuid seda vaid puhul,
kui aastast sai uus.

Nüüd olen ma suurem
ja üht-teist ka jõudnud.
Nüüd tähtsaim aeg aastas on ikka jõulud.
Ei ole nüüd suuski,
ei näärimeest...
nüüd on vaid saan ja jõulumees.

Siis, kui ma veel olin see väikene mees
seisid mul sokid vaid kummiku sees.
Nüüd on mul sokke kõik aknaveer täis,
no näis, kas ka päkapikk külas mul käis.



Mulle meenub, et kirjutasin need värsid mingiks asutuse jõulupeoks. Meeles on ka see, et kas jõulupidu jäi ära või jagati loosipakid niisama laiali, igatahes ettekandele see sünnitis ei tulnudki.

Traktaat Rihost (3)

Siis ta rääkis veel tükk aega sellest, kuidas ta vist geenius on ja kuidas ta peaaegu kõike võib, oskab, suudab. Siis tuli õnneks buss. Ega ma palju kauem poleks vist suutnudki seesugust kelkimist välja kannatada, ehkki võib jääda mulje, et ta hoopis mõnitas mind. Ma olen kaunis veendunud, et ta mõtles kõike seda tõsiselt. Ja selle kinnituseks luban ma peatseid uudiseid, kas ta on oma romaaniga algust teinud. Kui ta muidugi midagi muud välja ei mõtle. Näiteks tekkis mul praegu idee saata talle kiri rea küsimustega, mis oleksid umbes järgnevad.

Kellele see romaan on mõeldud, kui suure huviga seda loetakse, kas sa ise loeksid mõne teise kirjutatud samasugust teost jne. Aga võib-olla küsin seda suuliselt...

Kahjuks on Riho niivürd oma tobedate kinnisideede küüsis, et teda on peaaegu võmatu nendest lahti kiskuda. Ja põhiline on see, et ta on tollest piigast tõepoolest mõneti sisse võetud. Ta armastab üle kõige iseennast ega suuda harjuda sellega, et tal ei lähe korda "alustatud asja lõpule viia", s.o. Pillet enesele saada. Sest peale kuldsete käte on tal omaenese jutu järgi veel ka kuldne omadus — ta ei jätvat ainustki alustatud asja pooleli. Arvatavasti kõik sellest tulenebki.

Tegelikult ei saa eirata fakti, et Riho arengus on toimunud mõningaid märgatavaid kõrvalekaldeid. Kuid noormees ei tule ise selle peale ning seda talle öelda pole vähimatki mõtet, kuna ta seda nagunii ei usuks. Pealegi pole ma talle sedavõrd suur autoriteet, et minu ütlemised midagi oluliselt muudaksid. Aga usaldab ta tõesti. Usun, et kõige kavalam on talle anda mingeid soovitusi analoogiliselt tollele raamatu kirjutamise soovitusele. Umbes et annan idee, tema aga tuleb «ise» selle peale. Siis mina kiidan heaks ja õhutan takka ning tema tegutseb.

Üht ma juba proovisin — soovitasin minna Pille poole siis, kui ka tolle õde Ülle kodus on. Eks näeb, kas see idee jäi tema alateadvusse kui spontaanne mõte. See paistab järgmisel korral. Kui mul oleks vaid pisut rohkem aega! Aega, et saaksin täielikult asjasse pühenduda. Praegune olukord pole aga midagi muud kui vigade tegemine, nende «parandamine» uute vigade tegemise hinnaga jne.

Näiteks läks Riho kord oma uue bioloogia- ja sõjalise õpetaja jutule, paludes temal Pillet jälgida ning vaatlustulemustest teda informeerida. Asi jõudis ka Pille kõrvu. Nüüd parandab Riho enda arvates vigu: 19. novembril oli ta kavatsenud Agu reeturiks tituleerida, kuid nende vestlus piirdus vaid lühikese mõttevahetusega, milles noor õpetaja (minust vaid aasta vanem) soovitas tal olla rohkem enesekriitiline, otsida eneses rohkem vigu, mitte korrata vanu.

«Peab lihtsalt analüüsima end, kuidas sa temaga olid ja käitusid,» oli Agu rääkinud. Riho päevikut lugedes kriipsutasin ma Agu need soovitused alla. Ma olen talle sedasama korduvalt soovitanud, ent näib, et tulutult. Ehkki nii mõneski kohas võib päevikust lugeda — «Ma võtan kõik Illari ettepanekud omaks, kõik 11.» Muuseas pole Pillel mitte vähemad sidemed õpetaja Aguga. Nii et igavene tohuvapohu!

Riho päevikust võib lugeda otse vastupidist tema suulisele jutule. Mulle rääkis ta, et soovib vaid sõpra ja seltsimeest, keda võiks usaldada jne, kuid tegelikkuses kasutav ta iga võimalust, et tütarlast suudelda, et tema nööpe lahti teha ja «rindu muljuda». Kusjuures iga kord kommenteerib ta, et tüdruk nautis seda. Ka siis, kui tüdruk tegelikult ütles «Aitab!» või «vara veel...»

Kas see pole tüüpiline iseendale valetamine? Ja siis kirjutab samas ise veel päevikusse, et «maailitud lilledel lõhna ei ole, sunnitud armastus südamel kole.»

Lugesin tema päevikut ja vihastunsin. Kirjutasin tema päevikusse omalt poolt mitu lehekülge sellest, milliseid mõtteid ta minus esile kutsub...

5. detsembril 1983

Traktaat Rihost (2)

Pärast proovi ja koosolekut leidsin ukse tagant Riho. Ta oli käinud kinos. Filmist leidnud enesele idee — abielu ei saavat olla kunagi harmooniline, kui mõlemad partnerid omavad täpselt ühtesid ja samu arusaamu elust — siis ei tulevat iialgi võimalust vaidlemiseks, arutlemiseks.

Ma olin üpris veendunud, et ta kasutab seda ideed esimesel võimalusel Pillele ütlemiseks. Mulle kohati näib, et poisil enesel pole üldse originaalideid. Ainult tal on kehv mälu meeles pidamaks, kust tal need ideed tulevad. Seepärat plagieeribki ta paljusid (elu) ja serveerib ideed enda omade pähe (mängib enesega). Näiteks järgneski pikk jutt sellest, kuidas ta tuli mõttele raamat kirjutada. Ma proovin anda siinkohal meie dialoogi, nii paljukese kui mäletan.

«Tead, ma mõtlesin, et peaks ikka raamatu kirjutama.»

«Muidugi kirjuta!»

«Aga siis ma ei saaks üldse õppida. Ma siis kirjutaksin päevad ja ööd...»

«Aga milles on siis asi? See-eest saad pärast raamatu valmimist korralikult õppida.»

«Jah, selle tüki ma vist ära teengi. Mul on kuldsed käed.»

«Seda ma olen juba kuulnud.»

«Kust kohast?»

«Linna peal räägitakse... Ennast kiitmast ma ei väsi?»

«See ei ole kiitus, see on fakti konstanteerimine.»

«Noh, eks kirjuta siis see raamat.»

«Oi, see saab vast maru nali olema. Ainult et ma ei tea, kas see peaks olema ühe- või mitmeosaline ja kas ma peaks ta avaldama eraldi raamatuna või Loomingu Raamatukogus?»

«Ma arvasin, et enne kirjutatakse valmis ja siis hakatakse alles kirjastamise peale mõtlema...»

«Ma vaatasin, et minust võiks saada kes tahes. Isegi luuletaja. Ma ju ütlen, et mul on kuldsed käed... Ja raamat tuleb vägev! Midagi Balzac'i sarnast... Ehkki ma ei ole seda Balzac'it lugenud...»

Siia vahele kõlas minu naerusoolo, mis kõlas vastu inimtühjas kesklinnas.

«Mis sa naerad?»

«Ei olegi lugenud! Aga ega see polegi tähtis. Nii et oled peaaegu geenius?»

«Mine sa tea, äkki ma olen tõepoolest selle koha pealt geenius. Mõtle, kirjutaks kümmekod luuletust "Noorusele". Ma tahaks näha, mis näo mu klass siis teeb. Muidugi avaldan ma need alles järgmisel aastal.»

«Aga kuidas siis tolle raamatuga jääb?»

«Raamat tuleb ka. Jah, kindlasti. Sa mõtle! Äkki olen ma tõesti geenius! Kas sa kujutad ette, et kõnnid koos tulevase esikirjanikuga, maailma klassikuga, kelle esikteost kahe aasta pärast kõigis maailma keeltes trükitakse ja mida kõik huviga loevad! Siis ma satun Kirjanike Liitu! Ai, see saab vast pull olema. Pille emaga ühes liidus! Kujutad ette? Siis Pille ema räägib Pillele, et Riho astus ka nende liitu ja avaldas menuka raamatu ja siis Pille loeb ja saab infarkti, sest see raamat on kirjutatud temast.»

«Ma ei usu, et kahe aastaga...»

«Sul ei ole lihtsalt fantaasiat! Miks mitte? Ma võin kahe nädalaga selle raamatu valmis kirjutada!»

«Eks kirjuta siis!»

«Aga siis ma pean koolist puuduma. Sul on muidugi vabad käed, aga mina pean koolis käima...»

«Kui sa tõepoolest kahe nädalaga raamatu valmis kirjutad, siis ei loe see puudumine küll midagi. Pärast seda lähed kasvõi Staadioni tänavale ja küsid enesele vabastuse. Ma ei usu, et nad ei kirjuta. Seletad neile ilusasti ära, et kirjutasid selle aja raamatut ja nüüd tunned end väga suurepäraselt...»

«Staadioni tänavale?»

«Ükskõik. Võid ka gastroeneroloogi jutule minna, kui sul on tuttav...»

«Mul on polikliiniku peaarst tuttav. Temalt kavatsem ma ka välja uurida, mis haigusega Pille arsti juures käib. Ta ütles, et käib juba ammu arsti juures... Selle väljaselgitamiseks läheb mul kõige rohkem kaks päeva.»

«Noh, näed, siis jääb sul kirjutamiseks vaid 12 päeva! Ja ma ei usu, et meie tingimustes võidakse kahe aastaga asi avaldada...»

«Küll nad avaldavad. Ja Pille haigus on alles lõpus, nii et enne võin ma algust kirjutada...»

«Mina alustan oma raamatut küll vist lõpust...»

«Sina ei pea seda raamatut enam lugemagi. Või teed omapoolsed täiendused...»

Järgneb...

Traktaat Rihost

Ta tuli minu juurde hetk enne seda, kui ma kooriproovi pidin minema. Olin just sättimas. Jutt oli vana ja kulunud. Kõigepealt andis ta mulle paar kirja ja palus nende põhjal kirjade kirjutajaid iseloomustada. Kuid mitte kohe. Siis oli ta kaasa toonud oma päeviku. Ta nimetas seda jonnakalt ja teatava uhkusega just nimelt päevikuks ning parandas mind alati, kui ma juhtusin ütlema "vihik" või "kaustik".

Meie eelmisel kohtumisel palusin ma tal hoolega päevikut täita, kuid mitte nii, et ta kirjutaks minule, vaid selliselt, et toob seal välja kõik oma mõtted ja emotsioonid. Kui emnotsioone üldse saabki kirja panna. Muidugi saatis ta mind peahooneni, kus mul proov toimub. Teell jõudis ta mulle palju jutustada.

Kõigepealt see, et ta ei suuda õppida ja mõtleb ainult Pillele. Et koolis ei saavat ta Pillega kohtumist täielikult vältida ning igal kohtumisel näib tüdruk kuidagio väga masendunud olevat. Ilmselt muidugi tema pärast. Just see häiribki mind selle noormehe juures kõige enam — iga vähimagi sündmuse oskab ta iseendaga seostada.

Näiteks ütles ta ükskord, et Pille sõbranna Heli olevat temasse vist armunud, kuna naeratanud talle kuidagi isemoodi. Siir rääkis ta veel oma kavatsustest, mida "suhete klaarimisel" rakendada. Ta oli käinud Pille õe juures. Viimane oli öelnud, et Pille kardab kõige rohkem usaldamatust.

Ma ei osanud Rihole paugupealt midagi tarka vastata. Ütlesin, et ma ei saagi talle midagi soovitada, kuivõrd sel ei ole mõtet. Riho küll usaldav mind, vist isegi rohkem kui ükski teine inimene seni, kuid ta ei pea minust ja minu soovitustest põrmugi lugu. Ja mis mõttega ma siis koostan talle kõikvõimalikke "tegevusprogrammisid" ja "käitumisjuhiseid", kui ta teeb ise täpselt vastupidi või kolmandat moodi.

Küsisin temalt — mis funktsioon mul tema juures tema meelest on. Vastas, et sõbra ja pihiisa funktsioon, et selle inimese funktsioon, kellelt oleks võimalik nõu küsida. Ma ei mäleta täpselt, mismoodi meie jutt edasi veeres, igatahes jõudis see lõpuks sinnamaale, et ma soovitasin tal kogu oma mängimine paberile panna ja raamat kirjutada. Ütlesin seda enda arvates üsna pilkaval toonil.

järgneb...

Tuhnimisest

Kui mõned pakid paberit ikka 30 aastat kuskil hunnikutes vedelevad, olgu siis kastides või mappide vahel, võib aeg-ajalt nostalgilisi leide tulla. Eriti siis, kui minusugune võtab kätte ja hakkab kraamima. Noh, vabatahtlikult ei kraaminukski, aga elamine kippus kitsaks jääma...

Igatahes plaanin nüüd aeg-ajalt mõnev vahvamad leiud avaldada, kasutades ühtlasi juhust, et on puhkus.

Väga pikk juhe

Täna öösel ma hakkasin Bloggeris surfama. Ikka next ja next. Kas meil on nüüd just eestikeelseid blogisid nii hirmus palju rohkem tekkinud või on sätinguid muudetud. Igatahes kui ma mõne aasta eest sarnaselt klõpsisin, sattusin ma heal juhul paarile eestikeelsele. Seekord aga oli enamik neist eestikeelsed. Silma jäi üldine tendents, et valdavalt kirjutavad plikad, neiud, tädid ja mammid ja enamasti kole vigaselt. Düsgraafikute paradiis! Paar inimest oli juurde märkinud, et neil olla need vead suisa taotluslikud. Ma ei tea siis, kas see on kole naljakas või mis? Kummaline, et valdavalt räägitakse meil eesti keelest kui unikaalsest nähtusest maailmast, eestlusest kui muinsuskaitselisest objektist, mida tuleb säilitada või nagu sitta pilpa peal hoida... Vastuoluline lugu.

Seda enam ehmatas mind üks auväärses eas meesterahva jutulõng, mille pealkiri oli «911». Ega ma pikalt ei lugenud. Sissekanded olid määratult eklektilisemad kui minu omad. Positiivne oli vaid see, et taotluslikke vigu polnud. Laused algasid ikka kenasti suure algustähega ning lõppesid punktiga, nagu kord ja kohus.

Kuid mu mõte uitas selle 911 radadele. Mus tekkis 10 aastat pärast katastroofimaigulist terrorirünnakut Maailma Kaubanduskeskusele ja muudele strateegilistele paikadele Ameerika Ühendriikides tolle riigi hädaabi numbrile. Huvitav, kas nad sättisid selle päeva nimelt nii, et seda saaks hiljem ameerikalikult 9/11 märkida?

Siis ma mõtlesin, et meil on ju hädaabinumbriks 112. On ka meil midagi seesugust mõistatuslikku juhtunud? Või juhtumas? Mine sa neid terroriste tea. Ei saa neid kuidagi alahinnata. Huvitav, et ma polnud varem iial selle peale tulnud, et kuupäeva hädaabinumbriga siduda. Holliwoodi arvuka filmitoodangu vahendusel on see number pea tervele maailmale tuttav. Teisalt, kui küsitleti suvalisi inimesi Hispaanias, Portugalis, Itaalias või ka Prantsusmaal, olla selgunud, et paljud neist ei teagi, et 112 on üleeuroopaline hädaabinumber.

Seda võiks eelmist eeskujuks tuua kirjutada «koodina» 11/2 või 1/12 — seega siis kas 2. november, 12. jaanuar või ka 11. veebruar ja 1. detsember. Ameerikalikult või euroopalikult?

Avastasin, et Vikipeediasse on keegi tänuväärne autor kirjutanud toreda kronoloogia pea iga kuupäeva kohta. Seda küll Eesti ja maailma mastaabis, mitte aga Euroopat silmas pidades. Nii et nopi või ise välja... Kuid enne neid noppimisi tasuks meenutada, mis ajast alates Euroopas seesugune hädaabinumber üldse kehtestati.

Üldjoontes loodi see 112 vist aastal 2005. Eesti liitus sellega peaaegu kohe pärast loomist. Kui isegi mitte varem. Igatahes on meie 112 ameerikaliku 911 analoog.

Näiteks 12. jaanuaril 2010 – Haitit tabas 7-magnituudine maavärin, milles hukkus vähemalt 30 000 inimest. Vaevalt seesugust loodusnähtust saab terroristide süüks panna. 2. novembril pärast 2005. aastat midagi märkimisväärset ei juhtunud. Samamoodi pole midagi asjalikku viimase viie-kuue aasta kohta ka ülejäänud kombinatsioonide kohta.

Prototüüp

Ühel kaunil päeval tulin ma järjekordselt Šreki jõulutrallitamist telerist nähes mõttele, et selle karakteri väljamõtlejad pidid vist küll mind prototüübina silmas pidama. Üldiselt klappisin ma enda meelest päris suures ulatuses nimetatud tegelasega.


Siit järelduvalt tulin mõttele küsida ka mitmeltki teiselt inimeselt, kes enda meelest mind tunnevad, et keda multikategelasist ma neile meenutan. Selgus, et paarile inimesele ei tulnud vähimatki pähe. Samas aga ühe jaoks olin ma korraga 5 tegelase prototüüp. Puudusid vaid tigedad prussakad...


Need kaks kõhetut kuju on tigedad koprad Norbert ja Dagget. Olen ise seda multikat äärmiselt vähe näinud, ja vist vaid paari osa, mistõttu ei oska paralleele leida. Et aga kaks tigedat ja teineteisele sigakeeravat vennakest korraga minu prototüübiks sobisid, kõneleb see vaid mu isiksuse vastuolulisusest.


Homer Simpsoniga on mul samuti teatav hulk sarnasusi, ma selles ei kahtlegi. Inimene, kes mind Homerina näeb, peab mind ilmselt samatöllakaks, samaajulagedaks ja samaveidraks haledaks kujuks.


Veidral moel meenutasin ma samale tuttavale ka Donaldit. Samamoodi naeruväärne tobedik, kellel isegi ta oma vennapojad pidevalt naha üle kõrvade tõmbavad.


Ühe mu tuttava meelest olen ma Diego prototüübiks. Diego oli teada tuntud kaksikagent. Üldsegi mitte rumal, kuid salakaval. Igal juhul äärmiselt huvitav võrdlus.


Ma ei leidnud head pilti vaid kõuts Tomist. Kuid üks mind kaua aega mittenäinud daam võrdles mind just selle kassiga. Taas vihje sellele, et ma lasen end hiirelgi peksta.


Üsna üllatav, kuid äärmiselt põnev oli mu sarnasuste leidmine Vetevanaga (filmist Lendav laev). Kohe meenubki tema lauluke, kus ta kurvalt kurdab, et keegi ei taha temaga tegemist teha...


Kõige sümpaatsem võrdlus tehti aga multikavälise tegelase, kõige suurema sõbra Leopoldiga.


Sarnast küsimustikku tasuks teinegi kord korraldada. Sain enda kohta palju uut ja väärtuslikku teada, eriti aga selle kohta, kuidas keegi arvajaist minust mõtleb.

Reede, 13

Tänases Eest Päevalehes avaldati teema- ja päevakohane lugu pealkirjaga «Kust on pärit ebausklik hirm 13. reede ees», kus justkui püütakse kummutada selle kuupäeva müstika. Vähemasti pealkirjas.

Paraku kuulutab aga juba juhtkiri, et Levinud uskumuse kohaselt on kolmeteistkümnendale kuupäevale sattunud reedene päev õnnetustoov. Kuigi tegu on ebausuga, leidub hulgaliselt näiteid sel päeval asetleidnud õnnetustest ja hädadest..

Kas sellelaadne Andres Mäe lugu on nüüd siis ebausku külvav või kummutav?

Ma usun, et mul on vastava teema kohta mingi vastuargument juba varasemast ajast kui 1980, paraku ei paikne see mul hetkel käeulatuses.

Mäe kirjutab, et just Juudas olla olnud see 13. jünger, kes Jeesuse reetis. Ma polegi varem täheldanud, et see Piiblilugu on üks vanimaid kirjapandud hierarhiaid ja demokraatia vastu sepitsetud vandenõusid. Ilmselt pärinebki juba tollest ajast Nomenklatuur.

Eesti olla folklorist Mare Kõiva andmetel kinnistunud kolmeteistkümnendale kuupäevale sattunud reedega seotud hirm Eestis XIX sajandi keskel, kui maarahva seas levisid nn. taevakirjad.

Või peaks selle kuupäevaga seostuma neokristliku «Secreti» voolust tulenev idee — saad mida soovid? Ebausklik inimene hakkab ehk seda kuupäeva teadvustades teravdatud tähelepanuga jälgima võimalikke pahasid endeid. Seeläbi aga justkui ootakski midagi halba. Omakorda see ootus aga "tõmbabki" halva ligi?

Ülemus...

1. Tal on õigus
2. Tal on alati õigus
3. Kui alluvale tundub, et ehk on tal õigus, tuleb talle meelde tuletada punkte 1 ja 2
4. Ta ei maga — ta puhkab
5. Ta ei söö — ta toitub
6. Ta ei joo — ta degusteerib
7. Ta ei hiline kunagi — ta vaid viibib sageli
8. Ta ei puudu töölt — ta on ameti asjus väljas
9. Ta ei loe tööl ajalehti ega ajakirju, ei surfa netis — ta kogub tööks vajalikku materjali ja on eluga kursis
10. Ta ei lobise — ta teeb selgitustööd
11. Ta ei salatse sekretäriga — ta kasvatab teda
12. Kui sisened tema kabinetti oma ideega, väljud sealt tema omaga
13. Ta ei karju — ta räägib valjusti, et te teda tähelepanelikult kuulaksite
14. Ta ei tee mitte peapesu, vaid kutsub kohvile
15. Ülemuse kritiseerimise ja ametiredelil tõusmise vahel on märgata tugevat negatiivset korrelatsiooni
16. Ta jääb ka rannas, saunas ja restoranis ülemuseks
17. Ta mõtleb kõigi ja kõige eest

Päris kindlasti on võimalik tänapäeval seda ammu kirja pandud loendit jätkata.

Kergelt kaasajastatud täna, 13.05.09